Avaliku esinemise müüt: kehakeel ja 7%-38%-55% reegel

Olen viimase aasta jooksul käinud vähemalt kahel koolitusel, kus esineja on dramaatilist pausi tehes öelnud: “Ja uuringud väidavad, et ainult 7% sinu sõnumist moodustavad sõnad. Ülejäänu sellest moodustavad kehakeel ja hääl… (dramaatiline paus) Ainult 7%, kas te kujutate ette?”

Taoline lihtsustav lähenemisviis tekitab vist igaühes kahtluse: „Kui see peaks tõsi olema, siis ei ole ju tähtsust, et me sakslasega suheldes saksa keelt ei oska. Selle reegli kohaselt loeb ainult kehakeel ja me peaksime ainult selle abil teineteisest aru saama.“

Pean muidugi tunnistama, et mõned aastad tagasi ka mina ise kuulutasin seda kui ülimat tõde. Kinnitan, et “ohhoo-efekt” oli sellega alati tagatud. Pean küll kahjuks möönma, et kõik need aastad ajasin ma selliselt oma kuulajatele enda teadmata täielikku jama.

Alljärgnevalt sellest müüdist ja tema väärkasutusest lähemalt räägingi.

Albert Mehrabian ja tema kuulus 7%-38%-55% reegel

See nn. reegel  pärineb UCLA professori Albert Mehrabiani kahest 1960-ndate lõpus tehtud uuringust, milles ta uuris mitteverbaalse väljendamise osakaalu suhtluses. Nendest kahest uuringust pärinevad laialt tsiteeritud andmed, mille kohaselt sinu sõnum jaguneb järgnevalt:

• 7% verbaalne (sõnad)
• 38% vokaalne (hääle valjus, kõne toon, rütm jne)
• 55% kehakeel (põhiliselt näoilme)

Kuidas uuringud tehti?

Mõlemad uuringud käsitlesid suhtluses üksikute sõnade kaudu edasi antavaid positiivseid ja negatiivseid emotsioone. Esimeses uuringus pidid osalejad hindama erineva sõnade sisu/tähtsust kas positiivselt, negatiivselt või neutraalselt.

Esimese uuringu testitavateks sõnadeks oli kolm positiivse tähendusega (“honey”, “dear” ja “thanks”), kolme neutraalse tähendusega (“oh”, “maybe” ja “really”) ning kolm negatiivse tähendusega sõna (“don`t”, “brute” ja “terrible”). Iga sõna loeti omakorda ette kas positiivse, neutraalse või negatiivse hääletooniga.

Teises uuringus pidid osalejad kõigepealt kuulama lindilt naishääle poolt ette loetud variatsioone sõnale “maybe.” Teises osas pidid nad fotol oleva naisterahva näo vaatlemisel otsustama, kas neil etteloetud sõnadel on positiivne, negatiivne või neutraalne tähendus.

Jõuti järeldusele, et fotod annavad emotsiooni paremini edasi kui hääletoon. Nende ja teiste sarnaste katsete alusel väitis Mehrabian, et nägu (sh. kehakeel) edastab 55% infot, hääl 38% ja sõnad vaid 7%.

Kuidas seda reeglit tänapäeval tõlgendatakse?

Loendamatud eneseabiõpikud, koolitajad ja loengute pidajad käsitlevad Mehrabaini 7-38-55 reeglit kui kindlat seadust. Ka eesti keeles on ilmunud hulk raamatuid, mis väidavad raudkindlalt, et kehakeel on määrava tähtsusega ja ainult 7% kõneleja sõnumist jõuab kuulajateni sõnade kaudu.

Näide raamatust „Suhtlemisoskused“ (Matthew McKay Ph.D, Martha Davis Ph.D, Patrick Fleming, Tallinn, Väike Vanker 2000):

Albert Mehrabian väidab oma paljutsiteeritud artiklis, et tema poolt analüüsitud situatsioonides oli verbaalse info osakaal üksnes 7 protsenti, ülejäänud 93 protsenti oli mitteverbaalne.

Mehrabiani uurimusele tehtud kriitika

Uuringuid on väga palju kritiseeritud ja eelkõige võtavad sõna teadlased ning avaliku esinemise, kommunikatsiooni ja suhtlemise valdkonna nõustajad. Kriitika puhul võib tuua ühiste joontena välja tuua järgmised kriitilised seisukohad:

• Mehrabiani tulemus põhineb tõsiasjale, et hinnati magnetofonilindile salvestatud sõnade tähendust. Tekitati kunstlik keskkond.
• Arvud tuletati kahe uuringu tulemusi kombineerides. Uuringud olid läbi viidud kui kaks erinevat uuringut ja neid tulemusi ei saa kombineerida.
• Mõõtmise aluseks olid suhtluse käigus tekitatud positiivsed või negatiivsed emotsioonid.
• Uuringutes osalesid ainult naised, nii võiks üldistada, et tulemused kehtivad ainult naiste puhul.
• Ei uuritud teisi kommunikatsioonitüüpe, näiteks kehaliigutusi.
• Videosid vaadates on selgelt näha, et osalejad näitlevad ja nad ei ole spontaansed.
• Nagu iga mudeli puhul, tuleb olla ka siin olla ettevaatlik sellega, kui soovitakse seda  üle kanda  erinevatesse olukordadesse, eriti just kultuurikontekstist lähtudes.

Mida Mehrabian ise selle reegli tänapäevasest käsitlusest arvab?

Oluline on silmas pidada, et selle autor ise ei ole kordagi väitnud, justkui suudaks sõnatu suhtlus sõnalist asendada. Mehrabian on öelnud, et tema tulemusi ei peaks kohaldama tavalises vestluses (ja ilmselt mitte ka avaliku esinemises). Seega on tema teadustöö küll kasulik, kuigi piiratud rakendusvõimalustega ja on puhutud ebaproportsionaalselt suureks.

Samuti on Mehrabian väitnud, et tegelikult ei suuda sõnatu suhtlus sõnalist asendada, kuid täiendab seda oluliselt. 14. augustil 2009 BBC Radio 4 ajakirjanik Tim Harfordile antud intervjuus ütleb Mehrabian ka ise, et teda ajavad raevu need inimesed, kes tema uurimust valesti tsiteerivad. Leiad selle raadiointervjuu siit.

Mehrabian alustab intervjuud sellega, et toob näite, kuidas igapäeva olukorras ei saa sõnad moodustada vaid 7% kommunikatsioonist. Ta ütleb sealsamas ka, et iga terve mõistuse juures olev inimene peaks aru saama, et tema uuringust on valesti aru saadud.

Ta toob intervjuus ka sellise näite: „Pliiats, mida sa otsid, on üleval magamistoas kolmandas lauasahtlis.“ Kuidas on võimalik seda mitteverbaalselt seletada? Sõnadega saab seda aga väga täpselt teha.

Peamine, mida Mehrabian intervjuus korduvalt rõhutas, oli asjaolu, et kõnealuse eksperimendi tulemused  kehtivad ainult emotsioonide väljendamise kohta, mitte üleüldiselt igapäevasel suhtlemisel.

Ehk teisisõnu: kui sinu sõnad ja kehakeel ei lähe kokku, siis see reegel ei kehti.

Vaata ka all olevat videot.

Sellest, kuidas kehakeel ja tema õige kasutamine sind esinemises aitab, saad lugeda veel ka siit.