Tavapärane olukord esinema minnes on selline: mida lähemal on esinemise algus, seda kõvemini sinu süda taob. Hingamine muutub järjest raskemaks ja üleüldse on tunne, nagu istuks keegi rinna peal. Ainuke selge mõte, mis peas vasardab, kõlab: “Aga mis siis saab, kui ma ebaõnnestun?”
Tuli see olukord sulle tuttav ette? Kui tuli, siis mul on sinule üks julgustav sõnum – ära arva, et sinuga midagi eriskummalist lahti on. Tänases loos proovingi käkkikeeramiste piibli (st Murphy seaduste) abil sulle esinemishirmuga tegelemist lahti seletada.
“Karda päeva, mil sul mitte millegi üle enam viriseda ei ole”
See Murphy seadus võtab kenasti kokku selle, miks esinemishirm õigupoolest hea on. Nimelt – karda seda päeva, mil sa lähed esinema ja hirmu ei tunne. See tähendab, et sa ei hooli kopikatki sellest, kuidas sinu esinemine läheb. Ja sellise juhul võiksid sa õigupoolest üldse koju jääda.
Väga paljud, kes minu avaliku esinemise koolitusel on käinud, ütlevad selle käigus “Tegelikult see väike hirm on ütlemata hea ja see justkui käivitab mind”. Justnimelt – mina arvan täpselt samuti. Iga kord enne esinema minekut tunnen ma sees kriipivat tunnet ja aeg-ajalt on peas mõte “Miks pagana pärast ma seda küll teen?”. Aga ma tean, et see on normaalne ja ma tean ka, et paari esimese minutiga läheb see üle, sest:
- ma olen ette valmistunud
- mul on olemas plaan B juhuks kui midagi valesti läheb
- ma hoolin sellest, et kuulajatele kasu pakkuda
“Inimesele, kes naeratab kui asi halvasti läheb, on meelde tulnud keegi, kelle kaela ta saab süü veeretada”
Kõik, mida sa esinedes teed, tuleb sulle bumerangina tagasi. Kui sa kogu oma olemusega näitad, et sa tunned end ebamugavalt ja seal ees olla ei taha, siis tekib õigustatud küsimus – miks peaksid kuulajad sind kuulata tahtma?
Samas, kui sa käitud muhedalt ja naeratad ka siis, kui end väga kehvasti tunned, ei saa enamik inimesi arugi, et sinuga midagi lahti on. Nad käituvad sama muhedalt kui sina. Saades mingi käkiga hakkama viska iseenda kulul selle pärast nalja ja sa näed, kuidas kuulajad sulle kohe ühe suure ja rasvase plussi annavad.
“Kui midagi saab untsu minna, siis ta ka läheb”
John Maxwell on öelnud “Sa oled õnnestumisest ainult suhtumise kaugusel.” Peamine untsu mineku põhjus asub tavaliselt sinu õlgade kohal ja on esinemisega seoses sulle sõna otseses mõttes risuks kaela antud. Peamine asi, mis sinu esinemise untsu keerab, on sinu enda pea, mis mõtleb asjad hullemaks, kui nad tegelikult on.
Seega soovitan lõpetada mõtlemise teemal “Äkki ma ebaõnnestun” ja keskenduda sellele, millist kasu sa kuulajatele pakkuda suudad. Sina ei ole kõige tähtsam inimene seal saalis – kuulajad on kõige tähtsamad. Keskendu neile täpselt nii nagu sa oma sõbra mure lahendamisele keskendud. Nii suunad ka oma esinemishirmu fookuse enda pealt mujale.
Ja üleüldse, miks sa peaksid ebaõnnestuma?
“Kui miski enam ei aita, lugege instruktsiooni.”
Märkmed on paljude poolt selgelt alakasutatud. Või teine laialt levinud võimalus – märkmed on hoopiski käkkikeeramise põhjustajateks. Arvatakse, et kindlasti tuleb peast rääkida ja samas tuleb iga hinna eest paberite peos hoidmist. See kõik on jama!
Tee endale korralikud märkmed ja harjuta nende kasutamist. Isegi kui sa terve esinemise jooksul neid ei kasuta, on nad sul igaks petteks ikkagi olemas. Ja kui sul on mure, mida kätega peale hakata, siis on märkmete peos hoidmine üks kena viis nende ohjeldamiseks.
“Ära tunne muret selle üle, mida teised inimesed sinust arvavad. Nad on liialt hõivatud murest selle üle, mida sina neist arvad”
Terve hulk inimesi kardab esinemist just sel põhjusel, et peas vasardab mõte “Mida nad minust arvavad?” Aga nagu Murphy seaduski ütleb, siis seesama mure on ka kuulajate peades. Sina ütled “On teil küsimusi?” ja nemad mõtlevad “Eee… küsiks küll, aga äkki see on nii elementaarne küsimus… Mida nad minust siis arvavad.”
Sa ei saa kontrollida seda, mida sinust kui inimesest arvatakse. Küll aga saad sa hea ettevalmistusega kontrollida seda, mida sinu esinemisest arvatakse. Ja see on oluline! Sa võid maailma kõige muhedam ja heatahtlikum inimene olla, aga kui sa teed väga kehva esitluse, siis on inimesed pahased. Samas võid sa mitte just eriti hea inimene olla, aga kui esinemine on suurepäraselt ette valmistatud ja läbi viidud, siis inimesed seda ka tunnustavad.
Kokkuvõtteks
On veel üks Murphy seadus, mis ütleb “Eksida on inimlik – veel inimlikum on oma eksimustes teisi süüdistada”. Ikka juhtub, et teinekord läheb kehvasti. Sina aga lähed koju ja analüüsid, mis viltu läks ja järgmisel korral oskad paremini teha.
Kindel on aga ka see, et senikaua kuni sa esinemisega seoses positiivsemalt mõtlema hakata ei suuda, ei tule ka väga palju häid tulemusi. Esinemishirm on nagu paljud asjad siin maailmas, millega tuleb lihtsalt elama õppida. Head esinejad seda suudavad, kehvakesed lasevad aga igal viimasel kui korral end sellest mõjutada.