Murphy seaduski juba sätestab, et “Iga asi, mis saab untsu minna, see ka läheb.” Ja kõne pidamine on tegevus, mille käigus võib suur hulk asja viltu minna. Mõni aeg tagasi tegin oma kodulehel just selle kohta käiva väikese küsitluse, mille tulemusi nii tänases postituses esitlen.
Mida ma esinejate kohta teada tahtsin saada?
Palusin lugejatel vabas vormis vastata kahele küsimusele:
- Too välja 3 peamist asja, mis iseloomustab head esinejat
- Too välja 3 peamist viga, mida kõne pidamisel tehakse
Paar nädalat tagasi kirjutasin ka selle uuringu esimesele küsimusele antud vastustest – neid näed loost “Kõne pidamine: mida peaksid edu saavutamiseks tegema?”
Esinemiseks ettevalmistumine
- Esineja ei tunne materjali, aga ta on siinjuures ka piisavalt laisk (või rumal), et mitte end sellega ka kurssi viia. Tulemus? Kuulajad soovivad, et te kõik oleksite mujal.
- Riietus on läbi mõtlemata, seega on esineja riietuses mõni väga pilkupüüdev detail, mis ei lase tema esinemisele keskenduda. Siinkohal pead juba enne esinemist meeles pidama, et riietus on üks osa sinu sõnumist, mistõttu tasub ka see hoolikalt ette valmistada.
- Ebaõnnestunud ja mittetöötavad esinemisvahendid kaevavad paljudele esinejatele augu valmis juba enne kui nad kohalegi jõuavad. Enne esinemist juba mõtle läbi, mida sa näitad ja kuidas sa seda teed. Vii ennast tehnikaga kurssi ja veendu, et tehnika on töökorras.
Kontakti loomine ja selle hoidmine
- Kõne pidamine paberilt ja slaididelt tuimalt maha lugedes on ilmselt kõige tüütum (ja enamlevinud) asi, mida sa kuulajate tapmiseks teha saad. Rääkimata sellest, et sa kahtled nende lugemisoskuses…
- Vaikne hääl tekitab olukorra, kus “kuulaks küll, aga mulle ei anta võimalust.” Seda ka siis, kui sa põneval teemal ägedalt räägid. Seega – kui sul on loomu poolest vaikne hääl, siis kasuta mikrofoni.
- Kui soovid, et sinu kõne pidamine juba sissejuhatuses kehva pöörde võtaks, siis alusta vabandamistega. Vabanda kõige pärast, mis võimalik või pähe tuleb. Näiteks: 1. ei tunne materjali 2. täna on sinu esimene kord sel teemal rääkida 3. hääl on ära 4. ülejäänud muud vabandused. Kui arvad, et see kõik sulle plusspunkte annab, siis eksid rängalt.
- Üleolev suhtumine või ülbe käitumine tuleb sinu juurde bumerangina tagasi. Loe näiteks postitust “Õuduslugu nr 4: “Te olete ju lollid!”
- Kõne tempo on vale ja räägitakse kas liialt kiirelt või liialt aeglaselt. Esimesel juhul ei lase sa kuulajatel öeldu üle järele mõelda, mistõttu neil on tunne “Kutsus mind külla, aga sisse ei kutsu”. Teisel puhul ei jõua nad ära oodata, millal sa lõpuks ometi asjani jõuad. Une tekkimisest rääkimata.
- Kõne pidamine ei koosne ainult vokaalide reastamisest, eks? Sa pead rääkima terve oma kehaga, kasutades selleks emotsioone, žeste, näoilmeid jms. Küll aga ühe peamise veana toodigi välja asjaolu, kus inimesed ei kasuta oma kehakeelt.
- Kuulajatega ei hoita silmsidet ja selle asemel vaadatakse ükskõik kuhu – seinad, laed, põrand jms.
Kõne pidamine ja selle käigus toimuv
- Esineja ei märka kuulajaid ja seda, mis nendega toimub. Kuulajad võiksid seal kõik rahumeeli magama jääda, aga sellest hoolimata ei tee esineja mitte midegi selleks, et olukorda muuta.
- Kõne esitus on selline, et jääb mulje, justkui ei tunneks esineja ise ka selle vastu huvi. Ja mis teha – kui sa ise räägitu suhtes kirge üles ei näita, siis miks peaks see teistele põnev tunduma?
- Esineja räägib mitte millestki lõunani ühendades sellega nii aja kui ka ruumi. Selline kõne pidamine on ütlemata ebaefektiivne ja paneb kuulajad mõttes peaga vastu lauda taguma.
- Igas võimalikus (ja võimatus) kohas nalja tegemine muutub üsna pea tüütuks ja ei lase ka sind ennast eriti tõsiselt võtta. Huumori kasutamine on küll väga oluline, aga seda siiski õigetes kohtades ja õiges koguses.
- Esinemiseks antud aja ületamine on patt, mida kuulajad tavaliselt sulle andestada ei taha. Rääkimata neist inimestest, kes peale sind esinema tulevad.
Näitlikustamine
- Parasiitsõnad ja pidevad häälitsused (eee…, mmmm…, ääää…) – sellisteks puhkudeks on saalis alati paar tegelast, kes need kõik kokku loevad ja hiljem oma avastusi teistega jagavad.
- Liiga keeruline jutt, erialakeel ja võõrsõnad on vahend, mille abil saad oma teksti tappa. Kuulajatele jääb mulje, et “Kõlab nagu eesti keel, aga aru ei saa kahjuks mitte midagi.” Minu soovitus sellisteks puhkudes on ikka selline, et räägi võimalikult lihtsas keeles – siis saavad lisaks sinule ka teised inimesed aru, millest jutt.
- Vana hea “Tapan teid PowePointiga” kõne pidamise meetod. Rohkem kommentaare vist ei ole vaja.
- Üleliigsed detailid viivad tähelepanu kõrvale ja raskendavad olulisest tekstist arusaamist. Kui sa just demagoogiast pakatav poliitik ei ole, siis proovi seda vältida.
- Samuti vana hea “Tapan teid statistika ja numbritega”. Sealjuures ühendatakse see Powerpointi ja numbritest kubisevate tabelitega, Tulemus? Grupiviisiline kuulajate aju suretamine.
Kõne pidamine esinemishirmu kiuste
- Kõnepuldi taha varjumine, mis annab justkui võimaluse end peita juhuks “kui keegi mind banaaniga viskama peaks.” Järgmises etapis võiksid juba siis ka teisest toast rääkida.
- Ei usu ise ka seda, millest räägid. Või noh – mulje on selline. AGA – kui kuulajatele jääb tunne, et sa ise ka seda ei usu, siis miks peaksid nemad sind uskuma?
- Ebaõnnestumise kartus on üks esinemishirmudest üks enam levinuid. Paraku aga tuleb kõik sinu juurde ringiga tagasi ja sellise suhtumisega häälestad sa ennast juba ise valesti.
Kuidas sulle see nimekiri tundus? On ehk midagi, mida sa siia lisada sooviksid? Pane see siia alla kommentaari väljale kirja.