Kui ma olin umbes viie aastane, siis ma veel ei kartnud hiiri. Ei kartnud ka rotte ega mutte. See kõik muutus päeval kui ma läksin koju ja minu kallis ema oli osanud ennast meie pisikesse kahetoalisesse korterisse ära peita. Minu otsimise peale selgus, et kuna köögis on üks surnud hiir lõksus, siis ta ootas kedagi, kes selle sealt välja võtaks ja ära viskaks.
No mida siin ikka karta! Nii ma läksin kööki, võtsin selle hiire ja avastades kui nunnu loomaga on tegu hakkasin ma lõksu käes hoides magamistoa poole minema. Soov seda nunnut tegelast ka oma emale tutvustada oli ilmselt väga suur.
Minu suureks ootamatuseks ei reageerinud ema nii nagu ma ootasin vaid vastupidi – ta sattus paanikasse ja hakkas hirmunult röökima. Sest vaata – kui ma enne veel ei maininud, siis minu ema hiirte kartuse tase on selline, et ta röögib ka surnud hiirte peale.
Nojah, ilmselt oli see mulle tol ajal veel uudiseks, sest tema käitumine ehmatas mind nii väga, et selsamal hetkel pillasin selle lõksu koos surnud hiirega ja lidusin ema juurde. Tulemus: sellest ajast alates olen ma veendunud, et hiired on nii kohutavad elukad keda peab kartma isegi siis kui nad surnud on.
Kuidas hiirte kartus esinemishirmuga seotud on?
Tänasel päeval käitun ma hiirtega nii nagu enamik inimesi tegeleb avaliku esinemisega. Teisisõnu: kui keegi pakub mulle võimalust vabatahtlikult nendega kohtuda, siis ma viilin ära.
Näide: kui ma jalutan mööda koridori ja mulle jalutab vastu hiir, siis on mul sisuliselt kaks võimalust:
- Tegele probleemiga. Isegi see kui ma temast rahulikult mööda jalutan, on probleemiga tegelemine.
- Ma vaatan, et tuba nr 24 on lahti, astun sinna sisse, sulgen kiirelt ukse ja ootan, et see probleem ära läheks.
See ülaltoodud näide käib samuti esinemise kohta, sest mis toimub siis kui ülemus koosolekul küsib “Kes järgmisel nädalal seminarile esinema soovib minna?”. Enamik inimesi valib võimaluse nr.2, st hakkab kõige suuremat leidlikkust üles näidates otsima võimalust, kuidas sellest ära viilida. Nii juhtubki, et müügijuht Mart tuleb välja suurepärase plaaniga, mis näeb välja nii:
Mart (initsiatiivi näidates): “Kes on selle poolt, et Peeter läheb?” (ja tõstab eeskuju näidates käe)
Ülejäänud kohalviibijad (pääsemist märgates): “Nõus!” (ja tõstavad käe)
Peeter (nõutuna): “Eeee… miks mina?”
Mart (kogenud jutupaunikuna): “Sa oled meil siin kõige väiksema staažiga. Ongi hea, et sa saad sinna minna kuna see annab sulle häid kogemusi ja bla-bla-bla…”
Täpselt samal moel tegelen mina hiirtega. See tähendab, et kui mul on hiir lõksus ja sina oled mul külas, siis ma palun sinul see lõksust välja võtta. Või ootan, et mu kallis naine tuleks koju ja selle probleemiga tegeleks.
Esinemishirm on õpitud hirm
Ilmselt said minu sissejuhatusest aru, et hiirte kartus on mul õpitud hirm. Aitäh, kallis ema, et sa selle kasuliku omaduse mulle edasiseks eluks kaasa andsid 🙂
Sarnaselt hiirte (ja ämblike jms elukate) kartusele on ka esinemishirm suures osas õpitud hirm.
Näide: Lasteaialapsed esinevad hea meelega. Mäletad ju küll lauseid stiilis “Issi, issi – me saime täna laulda ja tantsida”. Pane tähele, et mitte kõik lasteaialapsed ei tee seda vabatahtlikult, aga sellest vanusegrupist leiad sa kõige hõlpsamalt kellegi, kes vabatahtlikult lavale tuleb.
Järgmisena saadetakse meid kooli ja seal tehakse meile ruttu selgeks, et esinemine on üks kole asi. Kui sa mind ei usu, siis meenuta, kuidas põhikoolis kutsuti keegi tahvli ette mingisugust keerulist võrrandit lahendama. Ilmselt ei olnud see õpilane eriti tähele pannud, mistõttu lahendus ei tulnud eriti hästi välja. Mida tegi see (kehv) õpetaja? Hakkas näägutama teemal “Mati, kuidas sa siis aru ei saanud? Ma ju pool tundi selgitasin…”
Mida tegid selle näägutamise ajal teised õpilased? Itsitasid. Andes sellega Matile ilmselge sõnumi, et teiste ees ebaõnnestumine on midagi väga taunimisväärset ja selle tulemusena võib naerualuseks sattuda. Lühidalt öeldes: esinemine on üks kohutav tegevus.
Aitäh, kallis koer, et sa mind treenid
Eelneva elu olin ma elanud kortermajades ja mul oli nendega nii palju vedanud, et lapsepõlvest alates ei olnud ma hiiri eriti kohanud. Kolm aastat tagasi kolisin ma oma majja ja sellel on üsna suur aed (ca 2300 ruutmeetrit). Mul on ka tore koer, kes on selle aia valitseja.
Aias aga liigub kõikvõimalikke elukaid ja minu koeral on kombeks need kõik need elukad võimaluse korral kinni püüda. Näide: mutid ja hiired on tema peaminseks sihtmärgiks, keda ta suvisel ajal pea igal nädalal kätte saab ja siis hoovi peale vedelema jätab.
Lisaks koerale ja toredale naisele on mul veel ka kolmeaastased kaksikud tütred ja kuna ma ei taha, et mu plikad neid surnud hiiri paitama läheksid, siis olen mina see, kes neid surnuid elukaid enamasti kokku peab korjama.
Muuseas, mul on selle üle ainult hea meel, sest see kõik tähendab seda, et ma juba kolm aastat pean ma oma hirmule vastu astuma. Kõige selle tulemusena olen ma tänaseks jõudnud olukorda, kus üle pikkade aastate ma enam (peaaegu) ei karda surnud hiiri. Nüüd on vaja astuda järgmine samm, st tegeleda elusatega 🙂
Mida see sinu jaoks tähendab? Senikaua kuni sa oma esinemishirmuga ei tegele, jäädki sa seda paaniliselt kartma. Mida rohkem kogemusi sa saad ja mida rohkem sa erinevates olukordades esined, seda enesekindlamaks sa muutud. Umbes nii nagu autosõiduga, millest ma siin mõni aeg tagasi kirjutasin.
Mina, hiired ja mahajäetud talumaja
Ma olen üsna kindel, et kui ma peaksin ühe talve veetma vanas ja hooldamata talumajas, mis kubiseb hiirtest ja rottidest, siis kevadeks on minu hiirte kartus kadunud. Tõenäoliselt olen ma paar suuremat rotti isegi ära kodustanud.
Esinemisega seoses tähendab see seda, et järgmistel kordadel kui keegi otsib vabatahtlikku, kes esinema tahab minna, siis sina tormad kohe esimesena ette ja nõuad oma võimalust. Või mis: sa isegi ei nõustu sellega, et keegi teine läheb. Mida rohkem sa laval käid, seda mahedamaks see kriipiv tunne sinu see muutub. Ja kas tead, ühel hetkel sa avastad, et tegelikult on seal laval päris mõnus olla.
Sa ei usu mind? Senikaua kuni sa seda proovinud ei ole, pole sinu mitte uskumisel ka alust. Ka mina olin kindel, et surnud hiirte kartusest ei ole võimalik üle olla. Ometigi olen ma tänu oma koerale nüüd siin kus ma olen ja ootan võimalust järgmisele tasemele minna.
Mis nüüd edasi?
Esimese praktilise esinemiskogemuse võid saada minu viie praktilise harjutusega esinemiskoolituselt. Tule sinna ja ühe päeva jooksul annan sulle edasi terve hulga tehnikaid, mille abil suudad tulevikus laval esinda oluliselt paremini kui sa senini arvanud oled. Koolituse info leiad SIIT.