Lavahirm

Lavahirm: mis see veel on?

Esinemishirmu kirjeldamiseks kasutatakse mitmeid termineid, mille hulgas enim kasutatavad on tõenäoliselt “esinemishirm”, “esinemisärevus”, “lavahirm”. Tänases blogipostituses kirjutan pikemalt lahti mõned selgitused sellele, mida endast kujutab selline nähtus nagu lavahirm.

Mis on lavahirm?

Katrin Aedma kirjutab (2012), et haiguslikku hirmu nimetatakse foobiaks ja see on ärevustunne, mis tekib kindla nähtuse või elusolendi ees, mida tajutakse tegelikust ohtlikuma. Inimene, kes foobia alla kannatab, hakkab taolisi objekte vältima või tajub neid suure ebamugavustundega. Üheks enam levinumaks foobia vormiks on agorafoobia, mis hõlmab endas hirmu rahvarohkete kohtade ja nende kohtade ees, kuskohast põgenemine tundub olevat raskendatud (lennukid, poejärjekorrad, jne)

Kui me aga räägime konkreetselt lavahirmust (sh. ka kõnelemisest grupi inimeste ees), siis see on spetsiifiline suhtlusel põhinev ärevustunne, mille käigus inimesed kogevad füsioloogilist erutust, negatiivseid tundeid või teatud käitumuslikke reaktsioone tegeliku või eeldatava esinemise suhtes (Daly, McCroskey, Ayres, Hopf, Sonandre, & Wongprasert, 2009).

Dr. Robin Hart (2007) lisab siiajuurde, et esinemisärevus on paljudes erinevates olukordades ette tulev ülemäärane ja kurnav ärevustunne oma esinemise suhtes.

Alexandri tehnika praktiseerija Georgia Dias kirjeldab (2007) lavahirmu kui organismi kogunenud vallandumata energiast tekkinud stressi, mille talumine lavale või “ohutsooni” sattudes muutub raskeks. Liiga suurt annust vallandumata energiat tõlgendab organism hirmu ja paanikana.

Paul Witt ja Ralph Behnke (2006) käsitluse kohaselt on avaliku esinemise hirm eelkõige hirm kuulajate ees rääkimise üle. Nii nagu esinemisärevust jagatakse alltüüpideks, on ka kõnepidamise hirm erinevate avaliku kõne pidamise kontekstidena vaadeldav.

Warren Brodsky (1996) kirjeldab esinemisärevust kui hirmu enne esinemist või esinemise ajal selle ees, et ei suudeta esitluse ajal suureneva stressiga toime tulla. Samas David Barlow (2000) kohaselt on esinemishirm tunne, et puudub kontroll tulevikus toimuva olulise sündmuse üle. Mõte ebaõnnestumisest on aga indiviidi enesehinnangu mõjutamisel väga ohtlik.

“Võitle või põgene”

Diana Kenny lisab ülaltoodud mõtetele veel (2006) tähelepaneku, et need inimesed, kes tajuvad esinemises suurt ohtu, on ka need, kes tõenäoliselt kannatavad suurema hirmu käes. Samuti on inimesed, kes kannatavad suure esinemisärevuse käes ka need, kes esinemise ajal tunnevad end kõige rohkem ohustatuna.

Robin Hart omakorda arendab seda mõtet veelgi edasi lisades, et taolistele esinemishirmuga seotud olukordadele reageerivad inimesed “võitle või põgene” refleksiga. See tähendab, et meie füsioloogiline süsteem seab meid valmis kas võitlemiseks (st. esinemiseks) või põgenemiseks (sh. lavalt minema tormamiseks või oma esinemise planeeritust kiiremaks lõpetamiseks).

Kuigi laval esinemine ei avalda meile füüsilist ohtu, siis ebaõnnestumise võimalus on midagi, mis mõjutab tuntavalt esineja enesehinnangut. See toobki esile sarnase reaktsiooni, mis esineb siis kui meie elu kallale kiputakse. Ta kinnitab, et seepärast ongi esinemishirm eelkõige ettekujutlusvõimest tingitud hirm (Hart, 2007).

Georgia Dias märgib, et kui esinejal on lavahirm, siis avaldub “võitle või põgene” refleks ka pinges õlgades, mis omakorda mõjutab hingamist nina pea, kaela ja keha omavahelist koostööd.

Lavahirmu komponendid

Andres Steptoe (1989) on seda veidi põhjalikumalt vaadelnud ja tema käsitluse kohaselt koosneb lavahirm järgnevatest komponentidest:

Füsioloogiline komponent

Need on muudatused meie närvi- ja hormonaalsüsteemis, mis muuhulgas avalduvad kõrgenenud südamelöökide arvus, kuivas suus, higistamises, käte värinas, katkendlikus hingamises, iiveldamises ja silmanägemise hägustumises.

Füüsiline erutus on loomulik vastus “põgene või võitle” olukorrale, mille käigus reageerivad inimesed ohule nii nagu seda on aastatuhandeid tehtud.

Tunnetuslik komponent

See avaldub eelkõige keskendumisraskustes, mõtte kinni jooksmises, oma võimete ja soorituse negatiivses hindamises ja kõrgendatud teadlikkuses (sh ollakse liialt keskendunud iseendale, mitte ülesandele). Samuti avaldub tunnetuslik komponent selles, et keskendutakse liialt sellele, kuidas teised sinu esinemist vastu võtavad.

Siinkohal tuuakse eraldi välja veel ka moonutatud taju, mille käigus esinemise ajal kogetakse erinevaid märke oluliselt kohutavamatena kui nad kuulajate silmis tegelikult on.

Afektiivne komponent

Selle käigus kogetakse hirmu, paanikat, ebakindlust ja alaväärsustunnet.

Käitumuslik komponent

Siinkohal tulevad välja probleemid loomuliku käitumisega esinemise ajal. See tähendab muuhulgas ebaväljendusrikast (või liiga väljendusrikast) sooritust, probleeme esinemisrütmiga, maha lugemise vigu ja muid käitumuslikke muudatusi nagu ärritus, publiku vältimine jms.

Lavahirmu komponendid mõjutavad teineteist vastastikku

Peter Mak (2010) lisab siinkohal, et kõik need komponendid mõjutavad teineteist vastastikku. Esinemisega seotud negatiivsed mõtted (tunnetuslik) viivad kõrgendatud füüsiliste sümptomiteni (füsioloogiline), mis omakorda suurendab vigade tegemise võimalust (käitumuslik).

See kõik suurendab omakorda tõenäosust, et järgmisel esinemisel on reaktsioonid veelgi tugevamad. Hardy ja Parfitt (1991) täiendavad veel, et tunnetuslik komponent on esinemishirmu suurenemise ja säilimise kõige suuremaks osaks. Nad väidavad, et katastroofiteooria kohaselt toob füüsilisi pingeid sisaldav tunnetuslik hirm kaasa stressi intensiivsuse tõusu. See aga langetab drastiliselt esinemise taset.

Ka Dias mainib oma töös, et ärevus on tunnetuslike, somaatiliste, emotsionaalsete ja käitumuslike komponentide ebameeldiv kombinatsioon. Tunnetuslik osa tunneb ära ohu ja somaatiline valmistab organismi selleks ette. Ta lisab samuti, et paanika olukorras loodame me instinktiivselt “võitle või põgene” refleksi peale, mis on inimesi aastatuhandeid elus hoidnud.

Paul Salmon ja Robert Meyer (1992) arendavad omaltpoolt seda mõtet veelgi öeldes, et esinemisärevus mõjutab tunnetuslikku süsteemi kahel moel. Esiteks hakkab indiviid tuntavalt kasutama eelnevalt külge õpitud mehhaanilisi käitumismustreid (rutiine) ja teiseks limiteerib see tema ligipääsu pähe salvestatud teadmistele ning vähendab võimet keskenduda.

Andreas Lehmann (2007) formuleerib muusikute kohta toodud näite põhjal lavahirmu komponentide vahelise seose järgmiselt: “Muusiku mure esinemise ees (tunnetuslik) võib kaasa tuua higistamise, väristamise ja pinge tõusu laval (füsioloogiline), mis toob kaasa kehva tehnika ja vead esituses (käitumuslik). See kõik omakorda toob kaasa negatiivse mõtlemise (tunnetuslik)”.

Kokkuvõte

Nagu näed, siis lavahirm on suures osas nähtus, mis algab sinu peast ja ta on suures osas ettekujutlusvõimest tingitud hirm. Niipea kui sa oma peas esinemisega seotud mõtted korda saad, hakkavad ka muud nähtused (higistamine, käte värin jms) kaduma. Senikaua aga kuni sa omaenda peas esinemisega seoses vangis oled, ei ole ka loota, et ülejäänud tunnused ära kaovad.

Mida siis teha? Loe alustuseks neid blogipostitusi:

Kasutatud kirjandus

Aedma, K. (2012). Avalik esinemine hirmuhigita. Kuidas ärevusest saab elevus. Nipid ja trikid esinemise nautimiseks ja hirmu ületamiseks. Kvaliteetse Õppe Keskus 2012.

Barlow, D.H. (2000). Unravelling the mysteries of anxiety and its disorders from the perspective of emotion theory. American Psychologist, 1247, 1263.

Brodsky, W. (1996). Music performance anxiety reconceptualized: a critique of current research practices and findings. Medical problems of performing artists, 11, 88-98.

Daly, J. A., McCroskey, J. C., Ayres, J., Hopf, T., Sonandre, D. M., & Wongprasert, T. K. (2009). Avoiding communication: Shyness, reticence, and communication apprehension (3rd ed.). Cresskill, NJ: Hampton.

Dias, G. (2007). Stage fright.

Hardy, L. & Parfitt, G. (1991.) A Catastrophe Model of Anxiety and Performance. British Journal of Psychology 82 163-178.

Hart, R. (2007). Therapeutic response to performance anxiety: Extending clinical research into the experience of artistic performance with a sample of professional musicians. Research report of the University of Middlesex.

Kenny, D.T., & Osborne, M. S. (2006). Music performance anxiety: New insights from young musicians. Advances in Cognitive Psychology. 2(2-3): 103-112.

Lehmann, A., Sloboda, J. & Woody, R. (2007). Psychology for musicians: Understanding and acquiring the skills (Chapter 8: Managing performance anxiety). Oxford: Oxford University Press.

Steptoe, A. (1989). Stress, coping and stage fright in professional musicians. Psychology of Music 17, 3-11.

Witt, P. L. & Behnke, R. R. (2006). Anticipatory speak anxiety as a function of public speaking anxiety assignment type. Communication Education, 55, 167-177.

Janek
Janek Tuttar on kodulehe AvalikEsinemine.net autor ja omanik. Lisaks sellele on ta ka Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor avaliku esinemise ja suulise eneseväljenduse ainete lektor.

Lisaks siin kirjutamisele kirjutab ta aeg-ajalt ka Äripäevale ja portaalile sekretar.ee kõigest sellest, kuidas iseendaga erinevates avaliku esinemise situatsioonides toime tulla.

Sarnasel teemal veel

Kas soovid saada paremaks esinejaks kui need, kes Sind laval olles tüüdanud on?

AVALIKU ESINEMISE TASUTA VIDEOKURSUS

Saadan Sulle seitse videot, mis sisaldavad erinevaid tehnikaid selle kohta, kuidas laval särada ja oma sõnum edukalt edasi anda
NB! Hoian Sinu andmed 100% kaitstuna. Ka minule ei meeldi spämm!
SAADA VIDEOD
close-link