Magistritöö ja lõputöö kaitsmine – näpunäiteid professor Kaja Tamperelt

Olen eelmisel aastal sarnasel teemal kirjutanud kaks lugu. Kui esimene neist rääkis kursusetöö kaitsmisest (“Juhend tudengitele – kursusetöö kaitsmise nõuanded“) ja teine diplomitöö kaitsmisest (“Diplomitöö kaitsmine – kuidas seda edukalt teha“), siis täna astume sammu edasi ja räägime magistritöö kaitsmisest.

Tänases videointervjuus räägib Tallinna Ülikooli Kommunikatsiooniinstituudi juht professor Kaja Tampere sellest, mida sa võiksid töö edukaks kaitsmiseks ära teha. Intervjuu kestab ca 28 minutit ja sisaldab terve hulga häid mõtteid, mis on sobilikud mitte ainult magistritöö kirjutajale vaid ka bakalaureusetaseme tudengile. Peamise info olen siia ka sinu jaoks kirja pannud.

Milline on magistritöö ja bakalaureuse taseme lõputöö peamine vahe?

Kui kursuse- ja bakalaureusetööd on sellised lihtsamat sorti uurimistööd, siis magistritöö tegemisel peab inimene teemat teoreetiliselt palju rohkem valdama. Kaitsmisel tuleb teooria osa loogiliselt ja selgelt välja tuua, siduda see oma uurimisküsimuste, -probleemi, -meetodi ja -tulemustega.

Magistritöö puhul on eriti oluline see, et erinevad osad oleksid omavahel hästi läbi komponeeritud ja sidustatud, st et ka kaitsmisel oskad oma teemat ja probleemi läbi teooria mõtestada.

Kas ka kaitsmisprotsessil võrreldes bakalaureusetöö kaitsmisega suurt vahet on?

Erinevates ülikoolides on erinevad koolkonnad, mistõttu on raske seda kindlalt väita. Kindlasti on rohkem doktorikraadiga inimesi kuulamas, mistõttu ka küsimused võivad tõsisemad tulla.

Muidugi, erinevates ülikoolides on erinevad traditsioonid – näiteks Soomes sellist meie mõistes traditsioonilist magistritöö ja bakalaureusetöö kaitsmist ei ole. Eestis samas on alates NSVL ajast kaitsmine väga tähtis. Seega peaks kaitsmisele mineja endale selgeks tegema, millised on just tema kooli kombed ja tavad selles vallas.

Kui peaksid täna ise magistritööd kaitsma, siis millele soovitaksid kõige rohkem keskenduda?

Ma oleksin palju rahulikum, sest me muretseme kogu selle kirjutamise ja kaitsmisega seoses üle. Tegelikult on see ju “maailmarevolutsiooni seisukohalt” ainult üks pisike akadeemiline harjutus.

Seda ülepingutamist on näha juba ka teemade valikul, kus tervet maailma üritatakse ära uurida. Rahulikult võiks oma teema selgelt ja kitsalt ühele valdkonnale fokusseerida – seda lihtsam on endal pärast kaitsta. Ka mina tegin oma kaitsmisel selle vea, et üritasin sinna tervet maailma tarkust sisse panna ja seetõttu läksin ma fookusest välja. See aga on kõige hullem viga ja mõjub ka hindele kõige laastavamalt.

Teise asjana tooksin välja selle, et ei maksa karta. Kui sa oma teemat valdad, siis tuleb esineda julgelt ja enesekindlalt. Oponent võib ju sulle kõiksugu asju soovitada, mida sa oma töösse sisse oleksid pidanud panema, aga sellisel puhul saad viisakalt tänada ja öelda, et plaanid seda oma järgmises töös kindlasti teha.

Juhendaja soovitustesse tuleb teinekord ka mõnevõrra kriitiliselt suhtuda, sest eelkõige vastutad sina autorina oma töö eest ise. Ja kaitsmisel ei saa vastata küsimusele stiilis “Aga juhendaja käskis nii teha.” Oma valikuid pead ikka ise suutma põhjendada.

Paljud kardavad eelkõige seda osa kaitsmisest, kus küsimusi esitatakse. Mida sina arvad?

Miks sa peaksid neid kartma, kui sa ise teemat valdad ja tead, millest sa kirjutanud oled? Eestlastel on võib-olla selline sissekodeeritud hirm, et kardetakse eksida ja võib-olla seepärast ka arvatakse, et oponent tahab õigeid või valesid vastuseid saada. Teaduses aga paljudel kordadel õigeid ja valesid vastuseid ei ole – seal on diskussioon ja sinu asi on oma seisukohad ära seletada.

Mõnikord juhtub, et ei oskagi oponendi küsimusele vastata. Mõned kipuvad seepeale huupi vastama. Kuidas sulle see lähenemine tundub?

Mitte mingil juhul ei tohi nii teha. Kui ei tea, siis tuleb alati seda öelda. Samuti – kui sinu magistritöö sisust viga avastatakse, siis tuleb viisakalt tänada. Targa inimese tunnus on see, et sa tunnistad oma viga – see käib ka kaitsmisprotsessi etiketi juurde.

Aeg-ajalt juhtub, et sinu tööle kehva hinnangu andnud oponent on ka sinu kaitsmiskomisjonis. Kuivõrd on alust mõttel “Kindlasti ta tahab minu läbipõrumist!”

Mina olen üldiselt seda usku, et need inimesed, kes teisi õpetavad, ei saa olla sellised, kes teistele halba soovivad. Eks asi ole ka selles, et magistritöö tegijale võib paljuski tehtud kriitika ka ebaõiglasena tunduda – oled sellesse ju palju oma energiat ja aega panustanud. Ma siiski arvan, et seda pahatahtlikkust eriti palju ei esine. Ei saa välistada, et seda tuleb ette, aga reeglina see ei ole domineeriv.

Mida komisjon enamasti arvestab, kas retsensendi soovitatud hinnet või sinu kaitsmisel tehtud esinemist?

Ka siin sõltub koolkonnast ja koolist, kus kaitsmine toimub. Sõltub ka igast konkreetsest komisjonist ja sellest, kes on selle esimees. Üldiselt on ikkagi nii, et võetakse arvesse nii retsensendi kui ka komisjoni arvamust. Minu kogemus siiski näitab, et kui retsensent soovitab kehva hinnet, siis on ka kehv magistritöö olnud – hea töö eest on ju raske kasinat hinnet pakkuda.

Kindlasti soovitan oma juhendajaga palju suhelda ja mitte oma töö tegemist viimasele minutile jätta. Sellised tööd, mis on omapäi ja kiirustades tehtud, on tavaliselt oluliselt viletsamad. Kui juhendaja on kehv või ei leia aega sinuga tegeleda, siis tuleb juhendajat vahetada.

Üks soovitus ka teema valikuga seoses – vali selline teema, mis sind kirglikult huvitab. Kui sa teed midagi sellepärast, et keegi seda tahab või paremat võtta ei ole, siis pigem võta endale lisaaega hea teema leidmiseks.

Kas tutvustaksid palun ka küsimust “And so what?” ja seda, kuidas see magistritöö kirjutajat edasi aitab.

See on selline esmaabi küsimus. Kui sa otsid endale teemat ja tundub, et oled selle leidnud, siis esita küsimus “And so what?” Kui sa oskad sellele küsimusele vastata, siis võid juba ka juhenda juurde minna. Kui sa ise oskad selgitada, miks see töö tähtis on ja miks sa seda teed, siis see annab sulle pidepunkti edasi minekuks.

Räägime ka esinemishirmust. On sul ehk ka sellega tegelemiseks häid nippe pakkuda?

Kui sa oma tööd läbi ja lõhki tunned, oled oma juhendajaga head koostööd teinud, seda vähem peaks ka esinemise pärast muretsema. Ole kaitsmisel viisakas, lugupidav, optimistlik, rõõmsameelne ja vaata inimestele otsa – emotsionaalne foon peab olema hea, mitte negatiivne.

Kui sa tuled kaitsmisele mitu ööd magamata, sa ei ole juhendajaga piisavalt suhelnud jms, siis tõenäoliselt satudki hätta. Kui sa kaitsmise eel ja ajal väga närvis oled, siis see on märk selle kohta, et sa ei ole valmis.

Mõtle ka riietus läbi. Mõnikord on juhtunud, et tullakse äärmiselt vabameelsetes ja ebasobivates riietes ja see ilmselgelt akadeemilise kaitsmise õhkkonda ei sobi.

On sul veel lõpetuseks midagi lisada?

Rõhutan veelkord, et sa pead oma tööd ja teemat armastama. Kui sa seda kire ja tundegaei tee, siis tuleb niikaua oodata kuni see tunne ükskord peale tuleb. Sellist poolikut või kohustuslikus korras esitatud asja ei ole endal meeldiv esitada ja sellega võid ka kaitsmisel jänni jääda. Kõik, mida elus teed, tee kirega, tee südamega, tee armastusega. Ka teadust.

Vaata kindlasti ka seda all olevat videointervjuud, kus Kaja lisaks ülal väljatoodud mõtetele veel terve hulga põnevat oma salalaegastest välja toob.