Olgem ausad, keegi meist ju ei soovi istuda neli tundi koolitusel ja tulla sealt tagasi mõttega “Ähh… mõttetu koolitus, ma ei saanud mitte mingisugust tolku sellest!” Kõigi meie peades tiksub saalis istudes mõte “Aga millist kasu mina sinu esinemisest saan?”
See on küsimus, millele iga kuulaja sind kuulama tulles vastust tahab kuulda Ta võib-olla ei sõnasta seda nii otseselt, aga asja iva jääb samaks- kui sa kedagi juba kuulama/vaatama lähed, siis mingisugust kasu sa sellest ka saada tahad.
Kuidas saada teada, mida kuulajad sinust ootavad?
Esinejana on sinu ülesanne oma esitlust ette valmistades teha ära korralik auditooriumi analüüs ja leida vastused järgmistele küsimustele:
- Millist kasu kuulajad minu esinemisest saada võiksid? Naljahambad ütleksid siinkohal ilmselt vastuseks “Kahemillist!”. Õige ta ju on, et kasu peab ju kuidagi mõõtma ja raha on üsnagi mõõdetav. Samas võib see kasu olla ka teadmistes, mis aitavad kuulajatel hiljem aega (ja aeg on ju raha) kokku hoida.
Aga seesinatsene kasu ei pea olema alati ainult rahas mõõdetav. Oled sa kunagi sattunud mõnele loengule või koolitusele, mida kuulates oled mõelnud “Aga tegelikult ma ju tean seda…ainult ma ei ole sellele veel sedaviisi mõelnud.” Ka see on juba kasu, eks?
Kasu võib väljenduda ka väga positiivses emotsioonis, mida sa kuuljates tekitad.
Nii mõnedki korrad võid sa kohata inimest kes küsimusele “Kuidas esinemine oli?” vastab “Tead, väga vinge oli”. Kui sa täpsustaks, kuipalju uusi teadmisi ta sealt sai, siis järele mõeldes jõuaks ta ilmselt järeldusele, et ilmselt mitte väga palju, aga emotsioon on ju see, mis loeb. Selle peal ka paljud motivatsioonitreenerid ka liugu lasevad.
- Mida loodetakse näha või kuulda?Paljude esinejate häda seisneb selles, et neid ei huvita, mida kuulajad teada tahavad. Anna suvalisele inimesele ülesandeks “Meil on siin ühel seminaripäeva plaanis auk tekkinud. Ole hea ja räägi tund aega vabalt valitud teemal kahekümnele inimesele”.Valdav lähenemisviis siinkohal on uurida”millal ja kus?” ja seejärel mõelda ta “Ohh, ägeeee- mu hobi on tuumafüüsika, räägin sellest!”. Nii ta tuleb ja räägibki! Ainuke jama seisneb selles, et mitte kedagi kuulajaskonnas see teema ei huvita.
Sinu ülesanne on taolistel kordadel kohe välja uurida, kas kuulajatel on selle esinemisega seosesmingisuguseid ootuseid st., mida loodetakse näha või kuulda. Kellel käest sa seda teada saad? Ikka selle inimese käest, kes sind esinema kutsub.
- Millised on kuulajate teadmised antud valdkonnas? Liialt paljud esinejad teevad selle vea, et nad kas räägivad liialt keeruliselt (kuulajad ei saa millesti aru) või hoopistükkis liialt elementaarsel tasemel (kuulajad on tüdinud, sest nad on sellest juba korduvalt kuulnud). Toon lihtsustatud näite: Kui ma praegu peaksin üle kahekümne aasta taaskord jalgpallitrenni minema, siis mind ilmselt ei huvitaks teema “Head sõbrad, see on pall!”.
Kuidas kuulajatele öelda, millist kasu nad sinust saavad?
Katsu juba sissejuhatuse käigus kuulajatele teada anda, mis neid ees ootab. Hea ja selge eesmärgi kirjeldus on minu seisukohalt parim moodus seda teha. Näiteks: “Minu eesmärgiks täna on anda teile ülevaade esinemishirmu peamistest põhjustest ja jagada nippe, kuidas esinemishirmuga toime tulla nii, et see sinu esinemist segama ei hakka.”
Koduseks ülesanne jääb sulle nüüd välja mõelda, milline osa sellest eelmisest lausest andis kuulajatele selgelt teada, millist kasu nad saavad? Soovitan ka lugeda lugusid “4 sisutühja väljendit, millest hoiduma peaksid” ja “6 peamist viga, mida kõnet alustades tehakse”