Paar aastat tagasi käisin ma Saksamaal ühel nädalasel kursusel. Auditooriumis oli inimesi igast maailmanurgast koos ca.100. Selline uhke ruum, kus pehmed ja mugavad toolid on erinevatel tasapindadel, et kõigil kenasti näha oleks.
Koolitajad olid samuti erinevatest maailma osadest (Saksamaa, USA, Holland, Suurbritannia jne). Omavaheline suhtluse keel oli nagu sellistel puhkudel ikka- inglise keel. Koolituspäevad algasid hommikul kell 8 ja lõppesid õhtul kell 18.00- seega üsna väsitav värk.
Neljandaks kursuse päevaks olid meil kui kuulajatel mahlad üsna väljas. Teadagi- õppimiskõver ja muu see peen pedagoogika kraam. Ja siis, just enne lõunapausi, tuli lavale üks prantslasest vanahärra, kes oskas asjale natuke “vürtsi” juurde anda.
Nimelt tundus, et tal on mingisugune motoorne rahutus peal ja see ei lase tal hetkegi ühe koha peal püsida. Ta tormas esiotsa mööda lava ringi ja seejärel (nagu eelmisest veel väheks oleks jäänud) hakkas ta auditooriumis ringi tuiskama. Ikka ühest vahekäigust üles ja teisest alla. Minu vasakul käel istuv itaallane kommenteeris seda üsna tabavalt öeldes: “Nad on meile Figaro siia taga ajamiseks saatnud!”.
Sellele kõigele lisandus veel ka prantslase raskesti arusaadav inglise keele aktsent (ehk meenub “Allo allo” seriaal?) ja kiire kõneviis. Heakene küll, ilmselt oleks inglise keelest olnud ka lihtsam aru saada, kui ta vaid ainult ringi ei oleks tormanud. Pooleteise tunni pärast, kui vanahärra oma esinemise lõpetas, hingas enamik kuulajaskonnas kergendunult ja minu paremal käel asuv sakslane võttis asja kokku ühe lausega “Pagan, küll see esinemine võttis mul mahlad välja!”
Mida sa sellest esinemisest õppida võiksid?
- Liikumine laval on hea. Aga seda ainult senikaua kuni sa seda mingi kindla rütmi järgi ei tee. Oled ehk näinud esinejaid, kes kuulajate ees olles nagu tiigrid puuris kõnnivad- ikka edasi ja tagasi. See ei ole hea mõte, seega ära liigu sama marsruuti ja sama rütmi järgi.
- Ära torma ringi. Vastasel korral jätad sa endast üsna skisofreenilise mulje. Pealegi viid sa kuulajate tähelepanu sellise möllamisega oma sõnumilt kõrvale.
- Ära hulgu auditooriumis. Kuulajate ülesandeks ei ole sind jahimehena saalis taga ajada. Jah, hea mõte on seda võib-olla kord-paar oma esinemise ajal nö “äratusmomendina” teha, aga mitte pidevalt.
- Üks kindlamaid viise kuulajaid oma jutuga tappa on kiiresti rääkimine. Seetõttu- ükskõik, mis keeles sa ka ei esineks, palun ära räägi kiiresti. Ja sellisel moel esinedes ei kulu rohkem kui 15 minutit, et kuulajatel sinust kõrini saaks. Lase neil ikka järele mõelda, millest jutt on ja mida sa neile just ütlesid.
- Jälgi oma kuulajaskonda ja nende reaktsioonidest saad sa piisavalt tagasisidet selle kohta, kuidas nad sinust aru saavad. Kui näed neid meie kombel kivist nägudega saalis istumas, peaks olema ju piisav märk selle kohta, et võiksid midagi oma esinemises muuta.
Loe ka eelmist õuduslugu “Õuduslugu nr.1: Medal mu rinnal!” . Samuti võib sulle huvi pakkuda “Esinejate “Pärlid” lugude sari.
Mul oleks ka ütlemata hea meel, kui võtaksid mõned minutid ja saadaksid mulle mõned enda kogemustest pärit “õuduslood”. Kas siis sellised, kus ise esinejana üles astusid või sellised, kus ise kuulajaskonnas olid. Pane see kirja ja saada mulle kasutades seda meilivormi siin.