Ühes eelmises postituses võrdlesin ma avalikku esinemist lennureisiga. Rääkisin ka sellest, et lennuk tuleb ohutult ja kindlalt maa peale tagasi tuua. Täna peatun aga veel ühel asjal, mida paljud kokkuvõtte juures teevad – nimelt, mõttetul vabandamisel.
Täiuslikku esinemist ei ole olemas
Vähemalt esineja jaoks mitte. Miks nii? Vaata – esinejana paned sa tähele kõiki asju, mida ütlemata jätsid. Tead, kus kokutasid või enda arust ebakindel olid. Rääkimata sellest, et sa iga väikese apsaka enda jaoks hiiglasuureks mõtled. Ja muidugi see pagana enesehinnangu küsimus veel ka…
Peale esinemist teame me ju kõik täpselt, kuidas see tegelikult välja pidi nägema. Kui aga küsida kuulajatelt, mis valesti läks, siis oma üllatuseks võid kuulda, et kõik oli viimsepeal ja sulle patsutatakse selle eest veel ka tunnustavalt õlale.
Kas vabandamine annab sulle plusspunkte?
Üldjuhul ei anna. Tavaliselt on nii, et kuulajad ei pane neid väikeseid apsakaid, mida sa seal ees teed, tähelegi. Enamasti ei ole ka aru saada, et sa närvis või ebakindel oled. Hea küll, võib-olla sissejuhatuse juures paistab see veidike välja, aga ka siis ei tee kuulajad sellest numbrit. Kas oled näinud, et keegi esinejale närvilisuse eest “Nä-nä-nä-nä-nääää-nä” teeks?
Seega, ei ole mõtet kokkuvõttes juures vabandada asjade pärast, mis sinu arust valesti läksid. Lase kuulajatel endal otsustada, sinu vabandamine ei muuda seal enam mitte kui midagi.
Kui läks meelest, siis läks meelest
Üks asi veel – kui kokkuvõtte juures avastad, et unustasid midagi rääkimata ja tahad sellest nüüd heietama hakata, siis annan sõbraliku soovituse – lase sel olla. Kui tegu ei ole just sinu esinemise tuum, mille rääkimata jätsid, siis ära seda enam kokkuvõttes juures välja too. Pane enda märkmetesse kirja, et järgmistel kordadel ära ei unustaks.
Kui siiski tahad mingil põhjusel ära ununenud teemast rääkida, siis tekitad sellega kuulajates asjatut segadust. Olid ju hetk tagasi öelnud, et hakkad lõpetama (kuulajad teavad, et lennuk jõuab hetke pärast kohale) ja kui sa nüüd tood uue teema sisse, siis ei saadagi aru, mis juhtus.
No näiteks – kujuta ette, et sa oled lennukis keset kibedamat maandumist, kui ühtäkki lennuki nina jälle tõuseb ning kapten võtab sõna öeldes: “Head reisijad, unustasin teile ühte ookeanil olevat saarestikku näidata.” Kas tahaksid reisijana seda saarestikku näha? Ilmselt sel hetkel enam mitte.
Seega – kui läks meelest, siis läks meelest. Järgmisel korral oled targem ja pead meeles ununenud teemast kindlasti rääkida.
Muuseas, minu järgmisel avaliku esinemise koolitusel räägin lähemalt sellest, kuidas veenvat ja usutavat kõnet teha. Koolitus on suunatud eelkõige neile, kes aeg-ajalt esinema peavad, kuid kes vähe esinemiskogemust omavad. Kui registreerumisel kasutad märgusõna BLOG15, saad koolituse 15% soodsamalt. Lisainfo ja koolituse sisu leiad siit!