Saadan Sulle 7 esinemisega seotud õppetundi, mida iga esineja teadma peaks
Hoian Sinu andmed 100% kaitstuna. Ka minule ei meeldi spämm! Meie privaatsuspoliitika
Hea esineja peab kõikidele küsimustele vastama korrektselt ka siis, kui küsimus paistab elementaarne või ehk isegi rumal. Paraku aga on lood sellised, et kui saaks euro iga korra eest, mil esineja küsimustele vastates midagi veidrat ütleb või teeb, siis oleksime ilmselt juba üsna rikkad, eks?
Kõik see tuli mulle jälle meelde, kui kunagi lugesin Õhtulehest humoorikat lugu “Mullikesed valitsuse istungil…”, kus endised valitsuses töötanud inimesed meenutasid naljakaid juhtumeid.
“Riigimehe tähtsamaid omadusi on pidada hästi kõnet. Mait Klaassen mäletab detailselt oma esimest kõnet haridusministrina. Saal on õpetajaid täis ja Klaassen räägib oma parema äranägemise järgi pika targa jutu maha. Kui ta lõpetab, kostab esimesest reast küsimus:
“Vabandage, härra Klaassen, kas see vastab tõele, et te olete loomaarst?”
“Aga mis teil viga on?” uuris Klaassen süütus meeles vastu. Rohkem küsimusi ega kommentaare ei tulnud.”
Selline lähenemine meenutab mulle Murphy seadustes olevat Sparki reeglit projektijuhtidele: „Kui mõni alluv küsib teilt midagi asjasse puutuvat, vaadake talle otsa, nagu ta oleks aru kaotanud. Kui ta pilgu maha lööb, küsige temalt sedasama teiste sõnadega.“
On veel ka teine lähenemine sellestsamast Murphy seaduste kogust. See soovitab järgmist: “Ärge laskuge vaidlustesse, aga kui teid on ummikusse aetud, esitage asjassepuutumatu küsimus ja nõjatuge rahuloleva muigega tooli seljatoele. Sel ajal kuni teie partner püüab mõista milles on asi, vahetage kiiresti jututeemat”.
Erinevalt keskpärastest esinejatest pea meeles, et sinu ülesandeks on korrektselt kõikidele küsimustele vastata. Kuivõrd küsimuste esitamine on paljude kuulajate jaoks üsna raske tegevus (kardetakse esitada “rumalaid” või “elementaarseid” küsimusi), siis pead üsna tihti neid selle tegevuse juures julgustama. Ükskõik kui elementaarne või rumal see küsimus sinu meelest ka ei oleks, ei tohi seda kuulajatele välja näidata.
Paraku tehakse paljudel kordadel just vastupidist, st kas näoilme, kehakeele või kummaliste kommentaaride saatel antakse kuulajatele märku “Mhm, ma tean, mida sa küsida tahad, ja see on väääga loll küsimus” ning hiljem ollakse imestunud, kui publik esineja vastu pöördub.
Sellega seoses meenub mulle nii mõnedki korrad kuuldud esineja “julgustav” kommentaar, millega on proovitud kuulajaid küsimusi esitama saada. See kõlab “Ärge kartke, ei ole lolle vastuseid, on ainult lollid küsimused. On teil küsimusi?” Arva ära, kui mitu inimest publikust sellise sissejuhatuse peale küsimust esitada julgeb.
Muidugi on olukordi, kus küsimused on meelega rumalad ja esitatud selleks, et esinejat närvi ajada. Seda võib ette tulla siis, kui sinu kuulajaskonna hulka on sattunud ninatarku või muid tegelasi, kes olukorda häirida soovivad. “Mida teha auditooriumis istuva ninatargaga” loos olen kirjutanud, kuidas just sellistel puhkudel käituda.
Probleem võib tekkida siis, kui sa ei oska esitatud küsimusele vastata. Kõige hullem, mida sa sel puhul teha saad, on hämamine või kummalistel moodustel küsimustest kõrvale viilimine. Olen kirjutanud sellest, kuidas tavaliselt küsimustest kõrvale viilitakse, loos “Küsimustele vastamine või nende vältimine” Sellestsamast loost saad ka vihjeid, mida teha siis, kui sa tõepoolest vastust ei tea.
Soovitan lisaks lugeda veel ka postitust Esinemishirm ja Muprhy seadused
Ehk on ka sul endal meeleolukaid näiteid selle kohta, kuidas esineja küsimustele vastanud on? Anna neist kindlasti ka siin all olevas kommentaariumis märku.
