Saadan Sulle 7 esinemisega seotud õppetundi, mida iga esineja teadma peaks
Hoian Sinu andmed 100% kaitstuna. Ka minule ei meeldi spämm! Meie privaatsuspoliitika
Sinu kõne sissejuhatusel on suur roll selles, kuivõrd sind edasi viitsitakse kuulata. Probleem aga on selles, et väga paljude kõnede sissejuhatused on sellised, mille peale kuulajad juba alguses mõtlevad “Pagan, paistab mingi jura olevat. Ei tea, kui kaua see kestab?” Kui juba sinu kõne algus on lohisev ja mittemidagiütlev, siis tekitad sa kuulajates pettumust.
Hästi tehtud kõne sissejuhatus on selline, mis tekitab tahtmise sind edasi kuulata ning annab kuulajatele märku, et midagi põnevat on tulekul. Kui aga sinu sissejuhatus lõppeb sellega, et kuulajate peas on küsimus „Meh?“, siis oled sa juba alustuseks ennast raskesse olukorda pannud.
Seega toon tänases blogipostituses välja kõik, mida peaksid teadma selle kohta, kuidas teha sissejuhatust, mis paneb sind edasi kuulama.
Kui tegu on tavalise esinejaga, siis tema on oma esinemisele seadnud ainult kaks eesmärki:
Neil kahel eesmärgil aga ei ole kuulajate huvide, vajaduste ja ootustega erilist pistmist. Ja nii juhtubki, et lisaks sellise esineja sissejuhatusele on terve see esinemine üsna igav.
Ma arvan, et kaheksa esinemist kümnest algab sissejuhatusega stiilis “Tere mina olen…” ja “On ütlemata hea meel siin olla”. Jah, ka taoline sõnum on oluline, aga esinemise seisukohalt peaks korralik esinemise sissejuhatus veel nii mõndagi edasi andma. Sinu ülesanne on tavalisest esinejast parem esineja olla.
Laias laastus võib sissejuhatuse eesmärgid jagada kolmeks:
Mina olen seisukohal, et kõne sissejuhatuse peamine eesmärk on huvi äratamine. Kui sa suudad kohe esimesest hetkest huvi tekitada, siis on ka hiljem oma jutul tähelepanu palju lihtsam hoida.
Millegipärast arvatakse, et kui öelda sissejuhatuses “Täna räägime sellest ja teisest”, et siis on kõik tehtud. Vale puha! Sinu sissejuhatus peab olema selline, et kuulajatel tekib veelgi suurem tahtmine teada saada, mida sa neile täna räägid. Ütle oma kuulajatele, miks see teema tähtis on ja mis kõige tähtsam – millist kasu nad sinu esinemise tulemusena hiljem saada võivad.
Kas sellist mis algab “Jack sündis Berliinis aastal 1961. Tema vanemateks olid sõjaväelane Peter ja kooliõpetaja Josephine.”
Või sellist mis algab lühilausega “Esimene kuul tabas Jacki õlga.”
Olen kindel, et seda viimast, sest siinkohal tekib kohe huvi ja küsimused teemal “Millise sigadusega Jack hakkama sai, et teda tulistati?” ja “Esimene kuul? Järelikult tulistati teda veel…”
Nüüd tekib muidugi küsimus: “Nojah, aga millal ma siis muudest asjadest räägin?”
Tõepoolest – ega huvi äratamine ei tähenda, et sa iseendast ja oma teemast rääkima ei pea. Enamasti ikka pead ja seepärast räägidki sa neist mitte esimese asjana vaid peale seda kui oled esimese huvi äratanud.
Kas klassikaline “Tere! Mina olen Janek ja täna ma räägin teile avalikust esinemisest.”
Või hoopis “Inimese aju on suurepärane organ. Ta alustab oma tööd sünni hetkel ja ei peatu oma tegevuses mitte hetkekski. Välja arvatud siis kui sa oled sellises olukorras nagu mina praegu. See tähendab, et sa pead seisma grupi inimeste ees ja rääkima neile kahe tunni jooksul midagi, mis neile huvi pakub. Tere, mina olen Janek ja ma räägin teile täna…”
Nagu näed, siis kõigepealt tuleb huvi äratamiseks üks väike lugu ja sealt järgmisena muud olulised asjad. Need siin on ainult kaks näidet, mida saad teha selleks, et kohe esimestest hetkedest huvi tekitada. Ja just see peaks sinu sissejuhatuse peamine eesmärk olema.
Üldiselt on rusikareegel selline, et lühikeste kõnede puhul ei tohiks sissejuhatuse maht kõne kogumahust olla suurem kui 10-15%. Pikemate kõnede aga lähtu reeglist „Sissejuhatus peab sisuliselt ja ajaliselt proportsioonis olema“.
Näide 1: kui sul on vaja teha 30-minutiline kõne, siis tõenäoliselt pikem kui 3-4 minutit kestev sissejuhatus läheb liialt lohisevaks ja mitte midagi ütlevaks. Seega on siinkohal 10-15% esinemist mahust asjakohane.
Näide 2: kui sul on vaja teha 120-minutiline esinemine, siis 12-18 minutit kestev sissejuhatus oleks liialt pikk. See aga tähendab, et siinkohal 10-15% esinemise mahust kestev sissejuhatus ei ole asjakohane vaid pead vaatama, et kõne algus oleks sisuliselt ja ajaliselt proportsioonis.
Seega – liialt lühike sissejuhatus ei pruugi kuulajates huvi tekitada, aga liialt pikk ja lohisev sissejuhatus on lihtsalt tüütu.
Kõigepealt tuleb kohe ära mainida, et need asjad, millest ma selles alapeatükis räägin, ei käi kõikide esinemiste kohta. Seega pead alati olukorrast lähtuvalt otsustama, millal sa ühest või teisest asjast räägid. Näiteks: kui kuulajad on sinu tuttavad, siis enesetutvustuse jätad ju vahele, eks?.
Ettevõte korraldab iga-aastase jõuluseminari, kuhu üle terve riigi tuleb kokku ca. 100 inimest. Enne seminari algust pakutakse saalis kohvi ja kooki ning kuivõrd osalejad kohtuvad teineteisega umbes kord aastas (samalaadsel üritusel), siis käib fuajees rõõmus vestlus teemal “Ohoo, Mart – sina ka siin? Kuidas läheb?”.
Peaesineja kohmitseb samal ajal oma arvuti taga ja üritab projektorist pilti seinale saada. Nüüd on ta sellega ühele poole saanud, tõstab pea, vaatab kellelegi esireas otsa ja küsib: “Kas alustame?”. Saades jaatava vastuse hakkabki ta rääkima, aga üldiselt on selle tulemus selline, et enamik saalis lobisejaid ei pane seda isegi tähele.
Kokku kestab selline “hästi tähele pandav ja jälgitav” esitlus kuus minutit kuni kellelgi esireas olijatest see tagant tulev sumin üle viskab. Nii käratabki ta selja taha: “Tähelepanu! Olge nüüd palun vait ja pange tähele, et meil esineja juba tükk aega räägib”. Lõpuks ometi panevad ka Mart & Co seda tähele, mispeale nad lepivad kokku, et “räägime siis hiljem pausi ajal.”
Kas panid tähele, mis selles sissejuhatavas loos juhtus? See ei olnud esineja, kes endale tähelepanu tõmbas vaid see oli keegi osalejatest. Kelle ülesanne see aga tegelikult peaks olema? Selge see, et esineja ülesanne.
On üsna tõenäoline, et enne kõne algust tegelevad kuulajad omade asjadega: räägivad omavahel, surfavad arvutis või telefonis, jalutavad ringi, räägivad telefoniga vms. Kui sinu kõne algus on tavapärane “Noh, alustagem siis. Mina olen…”, siis ei pruugi kolmandast reast kaugemal istuvad inimesed sind tähelegi panna.
Seega – tähelepanu äratamine on väga oluline, mistõttu mõtle hoolikalt läbi, kuidas seda teha.
Videoklipi näitamine
Ei ühtegi sõna enne, lihtsalt alustadki teemakohase videoklipi näitamisega. Ütlemata hea, kui tegu oleks humoorika videoklipiga. See tõmbab kindlasti tähelepanu ja peale klipi lõppu on oluliselt lihtsam edasi minna. Pane aga tähele, et see klipp ei tohi väga pikk olla. Ma arvan, et 3-minutilise pikkusega klipp on absoluutne maksimum, mida sa näidata võid.
Audiosalvestis või muusika
Ma olen kunagi oma loenguid isegi kitarri mängides alustanud. Võtsin selle päeva loengu eesmärgi kokku nii, et ise mängisin samal ajal kitarri. Üsna tavaliselt lõppes see kiire ühislaulmisega, mis omakorda toimus hea hommikuse äratusena.
Seisa kuulajate ees ja ole vait
Paljud ei usu, kui efektiivne võte see on. Mina aga olen seda aeg-ajalt ikka kasutanud. Lihtsalt lähed ette, naeratad sõbralikult ja seisad. Küll aga väike nipp- proovi saavutada silmside kellegagi publikust, soovitajalt kellegagi sumisejatest. Kui sa seda oled saavutanud, siis näed, kui kiirelt ülejäänud seltskond sumisejatele märku annab, et “aeg on alustada”. Minu praktika näitab, et tavaliselt ees vait olles seistes ei kulu rohkem kui 30 sekundit, et endale tähelepanu tõmmata.
Sa võid seda aega veel kunstlikult venitada nii, et lased vaikusel kesta. Ja seejärel alustad selliselt, et kõik mõtlevad “Vhoaaaaah, seeeee oli äää-geeeee….”
Tee midagi ebatavalist
Nt. ära alusta rääkimist saali ees vaid hoopiski kuulajate seljataga. Alguses on küll hämming, aga toimib hästi. Niipea, kui tähelepanu oled saavutanud, mine kuulajate ette tagasi- sa ei taha ju, et neil kael kangeks jääks, eks?
Küsimus publikule
Esita mõni põnev ja asjasse puutuv küsimus, mis kuulajaid kohe kaasa mõtlema paneb. Siinkohal pead küll ka sellele mõtlema, kuidas siit hea üleminekuga edasi minna.
Hea nali või lugu
Kohe tuleb aga ära öelda, et ära alusta klišeega „Teel siia juhtus minuga üks naljakas lugu“. Isegi kui see nii oli, siis me ei usu sind.
Naljade rääkimine on esinemise ajal enamasti ikka hea mõte. Ja kui sa juba kõne sissejuhatuse ajal suudad kuulajad muhelema panna, siis oled sa ilmselgelt hästi hakkama saanud. Meeles tuleb aga pidada ka seda, et sinu nali ei tohi mingil moel õel või solvav olla.
Boonus: tee mida iganes
Lühidalt kokku võetuna mainin toon välja, et sisuliselt võid tähelepanu äratamiseks teha kõike, mida iganes sa tahad. Senikaua kuni see vastab siin all nimetatud kolmele tingimusele on kõik korras. Need tingimused on:
a. Äratusmoment peab teemaga seotud olema
Mõtle ise, mis juhtub kui teed sissejuhatuseks valju karjega salto ja seejärel alustad ilma, et oleks seda tegevust kuidagiviisi oma teemaga sidunud? No ilmselgelt sa tähelepanu saavutad, küll aga võivad kuulajad sinust kui skisofreenikust mõelda. Seega pead sa alates sissejuhatusest oma tegevusi teemaga siduma.
b. Sinu tegevus peab kuulajatega seotud olema
Võtame sellesama karjega salto näite: isegi kui sa selle kenasti teemaga seod, ei pruugi taoline lähenemine teatud publikule sobiv olla. Tõenäoliselt võtab noorem kuulajaskond seda hea ja vaimuka naljana, samas kui vanemad kuulajad on negatiivses hämmingus. Seetõttu pea meeles: “Mõtle alati oma kuulajate taustale”.
c. Ära proovi olla keegi teine
See tähendab, et kõik, mida sa teed, peab olema sinulik. Niipea, kui sa proovid olla keegi teine, kipuvad asjad kiiva kiskuma. Eriti jama on lugu siis, kui kuulajad originaali näinud on. Ehk lühidalt- leia omaenda stiil ja kohanda seda eelneva kahe punktiga.
Oled sa olnud esinemisel, kus esineja teeb kõne sissejuhatuses ajalootunni teemal „Mina ja minu saavutused!“. Ta näitab PowerPointi kasutades terve hulga slaide, mis toovad kronoloogiliselt esile tema eluloo teemal „Ja siis ma õppisin seal…“ ja „Seejärel töötasin ma seal…“ Sina aga istud samal ajal oma telefonis ja mängid Solitaire.
Enesetutvustus on sissejuhatuses juures enamasti vajalik siis, kui kuulajad sind ei tunne. Sellisel juhul ära räägi tervet maailma kokku vaid pea meeles, et enesetutvustuse juures on oluline lühidalt välja tuua järgmised asjad:
Juhul kui sa tähele ei pannud, siis rõhk on sõnal „lühidalt“. Aeg-ajalt juhtub, et kõneled teemal, kus kuulajaskonnaks on valdkonna eksperdid. Sellistel puhkudel on ilmselt mõistlik paari lausega oma tausta veidi rohkem tutvustada. Muidu aga proovi mitte alluda ahvatlusele iseendast pikalt ja laialt heietada.
Siinkohal oleks mõistlik välja tuua peamised teemad, millest sa oma esinemise ajal rääkida plaanid. See annab kuulajatele ülevaate selle kohta, mis neid ees ootab. Sa ei pea kõiki oma alateemasid ja punkte siinkohal ritta laduma vaid too välja 3-4 kõige olulisemat teemat.
See, et sa eelmises punktis oma teemad välja tõid, ei pruugi tähendada, et kõik said selgelt aru, mis selle esinemise eesmärk on. Sa võid ju öelda, et „Täna räägime sellest, kuidas teha kõne sissejuhatust, mis sind edasi paneb kuulama“, aga võib vabalt juhtuda, et kuulajad ei saa aru, miks see üldse nii tähtis on, et sellest rääkima peaks.
Juba oma sissejuhatuse käigus kuulajatele teada anda, mis neid ees ootab. Hea ja selge eesmärgi kirjeldus on minu seisukohalt parim moodus seda teha. Seega pead selgelt välja tooma, mis on sinu kõne peamine eesmärk ja kuhu sa välja tahad jõuda.
Juhul kui sinu eesmärk (või eesmärgid) on selgelt sõnastatud, siis saab kuulaja ka vastuse oma peas olevale küsimusele „Aga mis kasu mina sellest saan?“.
Seesinane kasu ei pea olema alati ainult rahas mõõdetav. Oled sa kunagi sattunud mõnele loengule või koolitusele, mida kuulates oled mõelnud “Aga tegelikult ma ju tean seda…ainult ma ei ole sellele veel sedaviisi mõelnud.” Ka see on juba kasu, eks?
Nii mõnedki korrad võid sa kohata inimest kes küsimusele “Kuidas esinemine oli?” vastab “Tead, väga vinge oli”. Kui sa täpsustaks, kuipalju uusi teadmisi ta sealt sai, siis järele mõeldes jõuaks ta ilmselt järeldusele, et ilmselt mitte väga palju, aga emotsioon on ju see, mis loeb. Selle peal ka paljud motivatsioonitreenerid ka liugu lasevad.
Näiteks: “Minu eesmärgiks täna on anda teile ülevaade esinemishirmu peamistest põhjustest ja jagada nippe, kuidas esinemishirmuga toime tulla nii, et see sinu esinemist segama ei hakka.”
Enne kui edasi loed, siis väike ülesanne. Kuidas sulle tundub, mis on ajakava juures kuulajate jaoks kõige olulisem osa? Oota, ära veel edasi loe vaid mõtle!
Kas sinu vastus on „Millal toimuvad pausid?“ Kui jah, siis sa eksid.
Justnimelt. Sa võid olla maailma parim esineja, kuid kõigil meil on ka väljaspool esinemisruumi oma elu ja tegemised, mistõttu peadki päevakava tutvustades kohe esimese asjana ära ütlema, mis kell sa lõpetad. Kui sa seda ei tee, siis ole valmis, et esimene küsimus on just sellel teemal.
Igas kuulajaskonnas on hulk kirglikke suitsetajaid, kes tahavad teada, millal nad suitsu teha saavad. Lisaks on seal veel suurem hulk kirglikke kohvisõpru, kes soovivad saada infot selle kohta, millal järgmine tassike tulemas on. Noh, ja siis on seal ka palju muid kirglikke inimesi, kes tahavad teada, millal selga sirutada saab.
Osadele meeldib esineda nii, et küsimuste-vastuste voor on kõige lõpus. Teistele pole vahet, kuidas see toimub,. Nii ehk naa, sissejuhatuses ütle ära, kuidas see toimub ja samas julgusta ka kuulajaid kaasa rääkima ja juurde küsima.
Kui sinu esinemine on lühike (nt kuni 30 minutit), siis juba sissejuhatuses too välja, et küsimuste esitamine toimub lõpus. Vastasel korral võib juhtuda, et kui lased käigu pealt endale küsimusi esitada, siis neile vastamine võtab tublisti aega, st et sa jääd ajahätta.
Mõned arvavad, et kui tähelepanu on äratatud teemad läbi räägitud, siis võikski kohe teemaarenduse kallale asuda. Paraku on veel mõned küsimused, mis kuulajate peades vastust tahavad saada. Eriti kui tegu on pikema esinemisega.
Seega võib juhtuda, et pead oma esinemise ajal jagama oma kontaktandmeid, infot materjalide allalaadimise ja muu kohta, mis võib-olla päriselt teemaga ei haaku, aga edasi andmist saada tahab. Soovitan sellest kõigest oma esinemise kõige viimases osas rääkida.
Olen mitmeid kordi kuulnud, kuidas esineja alustab oma esinemist lausega „Enne kui ma alustan, siis…“ Näiteks „Enne kui ma alustan, siis korraldajatelt üks teadaanne. Nimelt: lõunapaus ei toimu mitte kell 12.00 vaid kell 12.30“.
Esiteks: mismõttes „enne kui ma alustan?“ Sa just tegid seda. Ja teiseks: sa alustasid negatiivse sõnumiga, sest andsid näljastele kuulajatele teada, et nad peavad veel kauem sööki ootama.
Mis kõige olulisem: kuivõrd sinu kõne sissejuhatuse peamine eesmärk on huvi äratamine, siis kuidas sa sellega nüüd huvi äratasid?
Ei pea. Nagu ma selle peatüki alguseski ütlesin, siis see, millest sa oma kõne sissejuhatuses räägid sõltub eelkõige sellest, kes on sinu kuulajad ja milline on üldine olukord.
Näide 1: kui sa lähed esmaspäeval oma firma koosolekule ja pead rääkima sellest, mida sa eelmisel nädalal tegid ja mida sa sel nädalal plaanid teha, siis ei pea sa mitte ühtegi punkti sissejuhatuseks rääkima vaid lähed kohe asja kallale.
Näide 2: kui sa oled oma vanaema juubelil ja terve suguvõsa on koos, siis võib juhtuda, et on inimesi, kes sind ei tunne. Sellisel juhul käib lühike enesetutvustus asja juurde, aga ilmselgelt ei räägi sa sissejuhatuses kõne alla tulevatest teemadest või reeglitest.
Ühe koolituse lõunapausi ajal istusime restoranis ja ootasime, millal meile lõunasöök kohale jõuab. Meie ees laual juba ootas vesi ja ütlemata hõrgutav maasikane magustoit. See viimane nägi eriti hea välja.
Tütarlaps nimega Teele istus minu vastas ja ta õhkas seda magustoitu vaadates “Nii kahju, et magustoitu kõige esimesena ära süüa ei tohi.” Mina olin sellepeale üllatunud ja küsisin, et “Kes keelab magustoitu esimesena ära süüa?”
Selgus, et etikett ei luba. Mina naersin selle peale, sest kõik see viis mind mõttele, mis kõlab nii: “Esinemise sissejuhatus on samuti nagu mitmekäiguline lõunasöök.”
Kas tahad teada, kuidas?
Üks korralik mitmekäiguline lõunasöök algab eelroaga. Sellega aga on see jama, et ega iga kord seda ei saa. Kui on tõesti rikkalik lõunasöök, siis saad, aga üsna tihti juhtub, et ei saa.
Nagu eespoolgi mitu korda mainitud, siis tähelepanu äratamine on üks sissejuhatuse olulisemaid osasid, mistõttu soovitan sul enda jaoks juba eelnevalt mõned erinevad moodused läbi mõelda. Mõtle ka sellele, et see, mis võib väikeses ruumis hästi toimida, ei pruugi suures saalis isegi esimeses reas tulemust anda.
Peale eelrooga järgneb supp. Seda saab üldiselt tihedamalt ja enamasti ka soojalt.
Esinemise mõttes tähendab see seda, et ilmselt algab kaheksa esinemist kümnest klassikalise lausega “Tere! Mina olen…”. Kui supp on kehv, siis esinemise puhul tähendab see pikka ajalootundi teemal “Mina, minu haridus, töö, pere ja muud tegemised.” Eriti hullunud esinejad teevad seda kõike rohkete slaidide saatel.
Praad on asi, mida üldjuhul lõunasöögi ajal kõige suurema tõenäosusega saab. Tõepoolest – on ka erandeid juhul, kui inimene ise prae asemel supi võtab, aga meie räägime hetkel ju üldistatud moel, eks.
Seega – hea praad on selline, mis on mahlane ja maitsev ning tekitab sööjas hea emotsiooni. Kehv praad on selline, et sa juba selle söömise ajal mõtled “Oeh, kas ma viitsingi seda edasi süüa?”
Magustoiduga on paraku kahjuks samad lood nagu eelroaga. See tähendab, et üsna tihti sa seda ei saa. Või siis saad, aga pead selle ise juurde ostma.
Samas aga on esinemise kontekstis “magustoit” sinu kõne sissejuhatuse kõige olulisem osa. Sa võid ju ennast ja oma teemasid tutvustada, aga kui sinu sissejuhatuse tulemusena kuulajates ülejäänud esinemise vastu huvi ei teki, siis oled ilmselgelt ja alguses valestardi teinud.
See kõik omakorda aga viib meid tagasi küsimuse juurde, mille ma loo alguses Teelele esitasin. Meenutagem:
Kui sinu sissejuhatuse peamine eesmärk on huvi äratamine, siis miks kulutad sa seda selleks, et kõigepealt tervitada ning seejärel iseennast ja teemasid tutvustada? Mõtle parem välja erinevad moodused, kuidas sa kohe esimesest hetkest huvi saad äratada. Mooduseid on ju erinevaid (lood, näited, nali, tsitaadid jms)
Inimene on ikka nii laisk kui tal olla lastakse, mistõttu soovitan sul oma esinemise sissejuhatus valmis kirjutada peale seda kui oled teemaarenduse ja kokkuvõttega ühele poole saanud. St tee see valmis kõige viimasena.
Miks? Võib vabalt juhtuda, et kui teed oma sissejuhatuse esimese asjana valmis, siis pead selle hiljem uuesti ümber tegema kuna teemaarenduse juures oled oma plaani ümber teinud. Näiteks tõid sisse uusi mõtteid, mida alguses ei plaaninudki esile tuua ja seetõttu oled mõned esialgses plaanis olnud mõtted välja jätnud.
Kui nüüd kasutad seda sissejuhatust, mille esimesena valmis tegid, siis järelikult lubad sa kõne alguses midagi, millest sa võib-olla ei räägigi. Kui aga võtad sissejuhatuse tegemise kõige viimasena ette, siis tead täpselt, millest ülejäänud esinemises juttu tuleb.
Korralik kõne sissejuhatuse tegemine nõuab vaeva nägemist. Sa võid ju maailma kiireim mees olla, aga kui sa stardipakult õigel hetkel minema ei saa, siis medalit sa ei võida. Ehk teisisõnu: kui sinu sissejuhatus on igav, lohisev ja ei tekita kuulajates huvi, siis on sul hiljem oma teemaarendusega nende huvi juba palju raskem köita.
Seepärast võta juba ettevalmistuse ajal enda jaoks aega ja mõtle läbi, mida saad sa teha selleks, et kohe esimestest hetkedest kuulajate tähelepanu köita ja huvi äratada. Kui sul on tegu pikema kõnega, siis tõenäoliselt ei ole sul mahti selleks, et tervet kõnet läbi harjutada, aga sissejuhatuse soovitan ma kindlasti korduvalt läbi testida.
Oled sa ju ilmselt kõne alguses palju rohkem närvis kui jutu edenedes, mistõttu see, et sa oled oma alguse korduvalt ja korduvalt läbi harjutanud, annab sulle tublisti enesekindlust.
Hea sissejuhatus loob suure vundamendi sinu edasisele õnnestumisele Seetõttu mõtle hoolikalt läbi, mida sa teed ja kuidas sa teed. Sul on kõne alguses ainult üks võimalus, et kuulajatele muljet avaldada, positiivselt mõjuda ja neis huvi tekitada. Kui sa seda juba oma tähelepanu äratamise ja sissejuhatusega teha ei suuda, siis miks arvad sa, et sul see ülejäänud oma esinemise käigus õnnestub?
Seega soovitan tänases postituses välja toodud nippe selle kohta, kuidas teha korralikku sissejuhatust juba oma järgmise esinemise ettevalmistamisel kasutada.
