Osalesin eelmisel nädalal ühel kolmetunnisel seminaril, mille käigus inimesed oma uurimistöid esitlesid. Umbes kaks tundi oli möödunud, kui korraldaja tegi ettepaneku enne viimast esitlust väike paus teha.
Osalejad uurisid, et kui kaua see viimane esitlus kestab – kui tehakse lühidalt, siis pole vast pausil mõtet. Esitlejad ütlesid “Me teeme lühidalt, umbes 10 minutit läheb.” Nojah, juba see lause oli halba ennustav. Ja ega nad “ootusi” ei petnud – lubatud kümne asemel rääkisid nad 45 minutit.
Uus Murphy seadus “Esitluse lubatud pikkus on pöördvõrdeline selle tegeliku kestusega”
Kas oled tähele pannud, et iga kord kui keegi seminaril või konverentsil ütleb sissejuhatuseks “Teen lühidalt…”, siis tegelikkuses seletab ta kolmandiku võrra kauem kui ülejäänud esinejad? Või oled ehk märganud, et kui keegi alustab millegi selgitamist väljendiga “Ühesõnaga…”, siis järgneb sellele pikk ja minuteid kestev jutt? Eriti on see tavaline pidulike tähtpäevakõnede puhul.
Jama on aga selles, et enamik kuulajaidki teab seda, mistõttu sinu lubadus “teha lühidalt” kajab kuulaja peas lausena “Lõpuks sain ma pulti – küll ma nüüd alles vahutan!”
Ära anna lubadust, mida sa pidada ei suuda
Seega – ära anna lubadusi, mida sa pidada ei suuda. Kui lubad kell 14.00 lõpetada, siis 14.15 otsade kokku tõmbamine on ilmselge möödalaskmine, mis teeb kuulajad tigedaks. Rääkimata esinejatest, kes peale sind rääkima peavad – räägid ju neile antud aja arvelt. See omakorda tähendab, et ka nemad peavad alustama lausega “Teen lühidalt…”
Üllata oma kuulajaid vähemalt sel üheainsal korral tehes tõepoolest lühidalt ja sa näed, kui hästi sa ülejäänud pikka juttu veeretavate tegelaste keskel mõjud. Tasuks õppust võtta liftikõne tegemisest, sest seal pead kõige olulisema ainult mõne lausega kokku võtma.
Mõtle alati läbi varuplaan, st “Mida teha siis, kui teised on mulle antud aja ära kulutanud”
Kui satud olukorda, kus keegi on sinule määratud aja ära kulutanud, siis pead olema võimeline juba käigu pealt oma plaani ümber tegema. Plaani B (ja C ja D) peaksid juba ettevalmistuse juures valmis panema.
Parim küsimus, mis sind taoliste plaanide tegemise juures aitab, algab fraasiga “Aga mis siis kui…”, kus kolme punkti koha peale paned probleemi, mis tekkida võib. Näiteks: “Aga mis siis, kui ma ajahätta jään?” Lahendus: Jätan välja näite A ja alateema B.
Mida rohkematele probleemidele sa lahenduse valmis paned, seda väiksem on võimalus, et sinuga midagi kehvasti saab minna. Ja kui nüüd peaksid ajahätta sattuma ja ütled “Teen lühidalt…”, siis erinevalt paljudest teistest esinejatest suudad ka oma lubadust pidada.
Muidugi peaksid ka esinemise kava juba ettevalmistuse käigus korralikult läbi mõtlema. Selle kohta, kuidas seda teha, võid lugeda siit.
Kuidas sulle tundub – kas pigem võtaksid sa kuulata pikalt ja laialt selgitavaid inimesi või neid, kes asja lühidalt kokku võtavad? Millised on sinu enda kogemused selle kõigega seoses? Anna all kommentaariumis märku.