Saadan Sulle 7 esinemisega seotud õppetundi, mida iga esineja teadma peaks
Hoian Sinu andmed 100% kaitstuna. Ka minule ei meeldi spämm! Meie privaatsuspoliitika
Avalik esinemine on nagu iga teine eluvaldkond, millega käib kaasas ports suust suhu liikuvaid ja ajas muutuvaid müüte. Selliseid müüte, mida meile kindla peale tõena serveeritakse. Sealjuures usuvad rääkijad ka ise, et kõik öeldu on puhas tõde.
Tänases (ja ka järgmistes postitustes) võtangi vaatluse alla suurimad avaliku esinemisega seotud müüdid.
Siinkohal on allikaks üks 1977. aastal ilmunud raamat The Book of lists, kus nimekirjana toodi välja inimeste 14 suurimat hirmu. Nimekiri olla valminud ühe 1973. aastal USA-s toimunud uuringu põhjal, mille kohaselt inimesed väitsid, et avalik esinemine on hullem kui surm.
Järgmises blogipostituses peatun ma selle müüdi ümberlükkamisel põhjalikumalt. Praegu aga mainin lühidalt, et see väidetav uuring ei pea teaduslikult mitte mingisugust vett ja oli täiesti ebapädevalt läbi viidud.
Kõige paremini võtab minu arust selle müüdi kokku koomik Jerry Seinfeld, kes on öelnud: “Esinemishirm on nr.1? Järelikult sooviks keskmine ameeriklane matusel olles ise pigem kirstus olla kui kõigi ees matusekõnet pidada.”
Olen seda teemat ka ise lähemalt uurinud. Selle kohta, millised olid Eesti inimeste vastused küsimusele “Kas kardad esinemist rohkem kui surma” saad vastuse selles postituses siin.
Seda nimetatakse 7%-38%-55% reegliks, kus 7% sõnumist moodustavad sõnad, 38% hääl ning 55% kehakeel (sh näoilme). Olen lugenud terve portsu raamatuid, mis kõik seda tõsimeeli väidavad. Ehh, olen isegi ühe tuntud näitleja esinemiskoolitusel käinud ja ka tema väitis sedasama. Aga – kivi visaku see, kes on ise patuta, eks? Paraku pean tunnistama, et kunagi olen ka mina seda müüti kui “tohutut tõde” inimestele eksikombel rääkinud.
Siinkohal viidatakse kahele Albert Mehrabiani 1970-ndate alguses tehtud uurimusele, mis justnagu väidavad, et “Ainult 7% sinu sõnumist moodustavad sõnad ja 93% suhtlusest on mitteverbaalne.”
Tegelikkuses ütleb üsna pahane A.Mehrabian ühes 2009. aasta raadiointervjuus ka ise, et see on müüt ja et ta ei ole mitte kunagi taolist asja väitnud. Ta kordab ka, et tema uurimust on loendamatute inimeste poolt meelevaldselt käsitletud. Intervjuu leiad siit (algab ca 23 minuti kandis)
Aastaid on koolitustel näidatud taolist pilti nagu sa siin postituse päises näed. Ja aastaid on tõsisel moel viidatud Edgar Dale`i 1969 aasta “põhjalikule uuringule”, mis selle teooria välja tõi.
Avastasin, et seda mantrat kordavad ka Robert Kiyosaki järglased üle terve maailma oma “Cashflow” koolitustel. Hr. Kiyosaki ise seletab tõsisel ilmel sedasama püramiidi SIIN. Kas saad aru, miks ta seda teeb? Eks ikka selleks, et oma tooteid paremini müüa.
Nojah, pean muidugi tunnistama, et ma olen ka ise kunagi sellesama kõrval oleva pildi abil inimestele sisendanud, et “90% infost salvestub lühimällu ainult siis kui inimesed saavad rääkida ja teha”.
Tegelikkus? See on müüt. Tõele küll veidi lähemal kui eelmised, aga siiski müüt.
Esiteks viitab enamik neist, et uuring tehti 1969. aastal, tegelikkuses aga tehti see 1946. aastal. Teiseks: originaaluuring tõi küll välja püramiidi, aga seal ei olnud peal mitte mingisuguseid numbreid. Kuidas need numbrid sinna tekkisid? Mitte keegi ei tea, aga seda jutlustatakse siiski kui “suurt tõde.”
Aga eelkõige võiksid sa lähemalt vaadata seda esitlust siin – selles räägitakse lähemalt, kuidas need numbrid ajas muutunud on.
Lisatakse veel “…ja selle põhjal arvatakse, et sa ei saa esinemisega hakkama”. Siinkohal pean müüdi purustamiseks meenutama kahte asja:
a. Enamasti ei ole mitte mingil moel aru saada, et esineja närvis on. Olen seda oma koolitustel juba aastaid testinud paludes peale harjutusi esinejal enda närvilisuse taset hinnata. Ja seejärel olen kuulajate käest küsinud, kuivõrd nad sellest aru said. Võiks öelda, et 75% juhtudel ei saanud kuulajad aru, et esineja närvis oli. Juhul kui mõni ka sai aru, et esineja on närvis, siis hindas ta seda üldjuhul oluliselt madalamal tasemel olevaks kui esineja eelnevalt ise.
b. Kuulajad on sinu poolt. Miks? Sest kui sinul läheb esinemisel hästi, siis läheb ka neil hästi – saavad nad sinust ju kasu. Kui sina ebaõnnestud, siis on ka nemad oma aega raisanud.
Mul on sulle uudist: täiuslikku esinemist ei olegi olemas. Noh – vähemalt esineja jaoks ei ole seda olemas. Esinejana teame me hiljem ju vägagi täpselt, mis meil rääkimata jäi ja millistes kohtades me midagi valesti tegime. Tuleb tuttav ette, eks?
Nüüd aga – järgmisel korral küsi tund peale esinemist oma tuttavalt, kes sind kuulamas oli, milliseid eksimusi ta tähele pani. Tead, mida ta sulle ütleb? “Mina küll midagi tähele ei pannud ja minu arust oli kõik väga hästi.”
Siinkohal tahab sinu pea sinuga trikke teha ja ette sööta mõtteid teemal “Ta on kindlasti ainult viisakas ja jätab rääkimata” ja “Niikuinii läks kehvasti”. Ära lase oma peal endaga trikke teha – sa oled oluliselt parem esineja kui sa ise arvad, et sa oled. Kui sa lased oma peal endaga trikke teha, siis põletad sa end läbi enne kui sa kohalegi jõuad. Avalik esinemine on täpselt nii vastik, kui vastikuks sa ise selle enda jaoks teed.
