Esineja tuleb auditooriumi ette ja vastavalt tehtud plaanile alustaboma esinemist efektse naljaga. Tundub, et see nali töötab kenasti, sest saal vakatab.
Paar hetke hiljem tundub siiski, et midagi on valesti läinud kuna rõõmsa naeru asemel, mis plaani kohaselt järgnema pidi, valitseb saalis segaduses olekut näitav vaikus.
Ole ettevaatlik, et ise oma kaevatud auku ei astuks
Paljud inimesed, kes esinemisest midagi kuulnud on, korrutavad mantrana, et “Kõnet sisse juhatades võiks alustada hea naljaga kuna see aitab sulatada jääd sinu ja publiku vahel”.
Ma olen sellega täiesti nõus, aga ma tahan ka välja tuua, et kui sa eriline Sulev Nõmmik ei ole ja nalja teha ei mõista, siis võid vabalt sattuda esimeses lõigus kirjeldatud olukorda, mis sulle endale rehana vastu laupa laksatab. On ju terve hulk inimesi, kes isegi head anekdooti rääkides selle ära rikkuda mõistavad.
Mõtle läbi, kas nali sobib olukorraga?
Teine asi on muidugi naljade asjakohasus. Valesti valitud või solvav nali ei laksa sulle enam mitte rehana vastu laupa vaid hoopiski bumerangina kuklasse.
No näiteks otsustad alustada naljaga (mis võib isegi teemaga kattuda), mille sissejuhatus algab juba “paljutõotavalt”. See tähendab “Eestlane, sakslane ja venelane istusid vangis…” Kas tead seda tüüpi nalju? Seal selgub alati, et eestlane on parim mees maailmas, sakslane on kah kuidagi, aga venelane… Ütleme siis nii, et ei ole just kõige teravam pliiats karbis.
Niisiis, alustad sellise naljaga ja korraga avastad, et kolmandik publikust vaatab sind kas vihaselt või parimal juhul on nad lihtsalt hämmingus. Mis selgub? Kolmandik publikust on vene päritolu!
Tee kuulajate taust endale selgeks
Seetõttu soovitus- auditooriumi alanüüsides tee selgeks, kes sinu publik on, siis saad ka sissejuhatavaid nalju paremini valmis seada. Ja kui sa iseendast tead, et sa suurem asi naljahammas ei ole, siis pingutatul toonil või kehvasti esitatud nalja asemel võid vabalt ka mingit teistmoodi tähelepanuväärselt alustada.
Kelle või mille kulul nalja teha ei tohiks?
Oma kursustel esitan ma alati kuulajatele sellesama küsimuse. Seejärel toovad nad välja hulk asju, mille kulul naljategemine kõige parem mõte ei ole.
Sinule aga on mul lihtne vihje- vaata Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvi 12, mis ütleb muuhulgas “Kedagi ei tohi diskrimineerida tema
- rahvuse, rassi, nahavärvuse,
- usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste,
- samuti varalise ja sotsiaalse seisundi,
- või muude asjaolude tõttu.
Ilmselt paned isegi tähele, et sisuliselt needsamad punktid käivad ka esinemisega kenasti kokku. Mulle meeldib selle paragrahvi juures kõige rohkem punkt “…või muude asjaolude tõttu”, mis ütleb “Kui me ka unustasime siia mingid inimgrupid kirja panna, siis see punkt käib nende kohta.”
Aga kelle või mille kulul sa siis nalja teha tohid?
Auditooriumis on vähemalt üks inimene, kes sinu naljade peale ei solvu. Mis sa arvad, kes see on? Väga õige- see oled sina ise. Seega- võimaluse korral viska alati nalja enda kulul. Eriti kui see on sinu enda kogemustest pärinev ja kõnega seonduv teemakohane nali. Vabalt võid taolistes naljades enda äparduste üle nalja visata.
On terve hulk inimesi, kes küll teiste kulul aasivad, aga kui keegi nende kohta nalja peaks tegema, siis nad solvuvad. Kui sa aga terve auditooriumi ees iseenda kulul nalja viskad, siis näitad sa kuulajatele, et oled täiesti OK tegelane, kellega saab asju ajada.
Küll aga ka siin väike hoiatus- enda kulul nalja viskamine on senikaua hea mõte kuni see nali ei ole teemal “Mina ja sakslane ja venelane istusime vangis…” 😉
Lisalugemist leiad kodulehelt teemast “Kõne osad- sissejuhatus!“. Samuti võid üle vaadata ka postituse “Huumori kasutamine esinemises – kas ja kuidas peaks?“