Juba aastaid olen sattunud terve hulga avaliku esinemisega seotud veebilehtedele või eneseabiõpikutele, mis väidavad, et “USA-s tehtud uuringu kohaselt kardavad inimesed esinemist rohkem kui surma.” Mind hakkas see niivõrd huvitama, et otsustasin oma magistritöö ühes osas sedasama asja veidi lähemalt uurida. AGA – tegin seda eestlaste (504 inimest) osavõtul.
Tänases blogipostituses kirjeldangi lähemalt, mida ma uurisin ja millised olid tulemused.
USA-s toimunud 1973. aasta originaaluuring
7. oktoobril 1973. aastal kirjutas sellest esimest korda Londoni Sunday Times. Artikkel väitis lühidalt, et uuringu kohaselt märkis 41% ameeriklastest oma suurima hirmuna avalikult esinemise hirmu.
Järgmisena ilmusid selles artiklis avaldatud andmed 1977. aastal ilmunud raamatus “The book of lists”, kus pealkirja all “14 inimeste suurimat hirmu” toodi välja terve hulk erinevaid asju, milledest “avalik esinemine grupi inimeste ees” oli kohal number üks. Seda viimast nüüd aastate kaupa erinevad õpikud ja väljaanded tsiteerivadki jättes sellega paljud uskuma, et inimesed kardavad esinemist rohkem kui surma.
Siin pildil on näha selle originaaluuringu tulemused.
Uuringule tehtud kriitika
Peamise kriitikana toovad erinevad tegelased välja järgmist:
Raamat selgitab, et 2543 ameeriklasele esitati küsimus “Mida te kõige rohkem kardate?” ja neil lubati kirja panna niipalju vastuseid kui pähe tuli. Probleem seisneb aga selles, et kuivõrd küsitletavatel ei olnud ees nimekirja, mille vahel valida, siis tulemused on ebausaldusväärsed.
Veelgi hullem – küsitletud inimeste kohta puudub igasugune info ja me ei tea, kes sellesse valimisse tegelikult kuulusid. Lisaks ei ole mitte kusagil ka mainitud, kes olid uuringu läbiviijad, kus need algupärased tulemused avaldati, kuidas seda infot koguti, kes olid vastajad ja milliste meetoditega vastuseid koguti.
Esinemishirm vs. surma kartus
Kriitikud viitavad sellele, et kui seda edetabelit lähemalt vaadata, siis on selgelt näha, et kõrgus (nr.2), sügav vesi (nr.5), haigus (nr.6) ja lendamine (nr.8) on kõik ühel või teisel moel surmaga seotud asjad. Kui need kokku arvestada, siis on surm selgelt “hirm number 1”.
Dwyer ja Davidson toovad selle omapoolseks kinnitusena veel välja asjaolu, et uuringus osalejatel ei palutud need 14 nimekirjas olnud hirmu tähtsuse järjekorda seada vaid neile helistati ja paluti lihtsalt nimetada asju, mida nad kardavad.
2011. aastal tehtud USA teine sarnane uuring
Dwyer ja Davidson otsustasid seda müüti omalt poolt veidi lähemalt testida ja viisid läbi omapoolse uuringu, milles osalesid 815 Midwestern University tudengit. Nad tegid seda testi kahes osas, kus esimesel korral paluti nimetada peamised hirmud, mis pähe tulid ja teisel korral palusid saadud nimekirja alusel asjad tähtsuse järjekorda seada.
Sarnaselt 1973. aasta uuringule vastas enamik inimesi, et nende kõige suurem hirm on “avalik esinemine grupi inimeste ees”. Just seda vastusena märkinud inimeste arv oli 61%, mis on 20% võrra suurem kui 1973. aasta uuringus (40,6%). Kui aga osalejatel paluti kolm oma kõige suuremat hirmu tähtsuse järjekorda panna, siis 20% vastanutest seadis just surma oma suurimaks hirmuks. Esinemise hirm oli sel korral teisel kohal (18,4%) ja finantsprobleemid kolmandal (15%) kohal.
Seega – ühest küljest leidis see müüt justkui kinnitust, aga teisalt meetodit muutes jälle mitte. Nii ehk naa – esinemise hirm oli mõlemal juhul üsna ees.
2013. aastal Eestis toimunud uuring
Kõige selle tausta põhjal otsustasin ma oma magistritöös uurida, kuidas siis meie inimestega lood on. Tulemuste saamiseks kombineerisin originaaluuringu ja Dwyeri & Davidsoni uuringu meetodeid nii, et andsin vastajatele ette 14 elemendist koosneva nimekirja ja palusin valida “oma suurima hirmu”. Kokku vastas küsitlusele 504 inimest (381 naist ja 123 meest).
Tulemused üllatasid mind veidi, sest ma olin üsna kindel, et esinemist ei märgita suurima hirmuna. Selgus, et eksisin. Vaata all olevalt pildilt välja tulnud tulemusi.
Nagu näed, siis väikese (kui siiski veenva) vahega on esimene “Avalik esinemine grupi inimeste ees.” Surma kartus on siin tabelis alles viiendal kohal ja seda kardetakse kaks korda vähem kui esinemist.
Hmmm… Nii on ju asjakohane ka koomik Jerry Seinfeldi nali “Kui inimesed kardavad esinemist rohkem kui surma, siis järelikult oleksid nad matusel järelehüüet tehes pigem ise kirstus kui seda kõnet tegemas.”
Mehed ja naised?
Nüüd võiks jälle öelda, et äkki naiste suur hulk lõi selle skaala paigast. Aga vaatame seda siis sugude lõikes. Meestest märkis selle vastuse ära 21,1% vastanutest ja naistest 19,1%. Seega üsna võrdselt ja mõlema soo puhul oli esinemine enim eelistatud variant.
Erinevad põlvkonnad?
Tegelikult uurisin oma magistritöös esinemishirmu taset, peamiseid esinemishirmu tekkimise põhjuseid ja erinevaid meetodeid, mida esinemishirmu leevendamiseks kasutatakse. Põlvkonnad jagunesid nii:
- Beebibuumi põlvkond (sündinud enne 1971. aastat) – 89 inimest
- Põlvkond X (sündinud vahemikus 1971 – 1987) – 271 inimest
- Põlvkond Y (sündinud alates 1988. aastast) – 144 inimest
Aga uurisin ka seda esinemise vs surma hirmu põlvkondade lõikes. Tulemusi näed siit pildilt. Kas paned tähele, et mida nooremad on inimesed, seda rohkem kardavad nad surma ja mida vanemad on inimesed, seda rohkem kardavad nad finantsprobleeme? Mulle tundub, et see on üsna naljakas avastus.
Aga kas siis esinemist ikka kardetakse rohkem kui surma?
Nii ja naa. Ühest küljest uuringu tulemused justkui väidavad seda, aga teisest küljest tuleb ikkagi arvestada sellega, et lendamine, kõrgus, sügav vesi jms. on tegelikkuses ju kõik surmaga seotud hirmud. Seega…?
Lisaks: tänapäeval ei tasu selle nimekirja järgi seda kõike vast vaadata. Tänapäeval peaksid seal nimekirjas olema veel ka terrorism, AIDS, identiteedi vargus jms asjad, millest 1973. aastal suurt midagi ei teatud.
Minu töö seisukohalt on oluline avastus see, et osalt on sellel müüdil siiski alust ja teisalt: esinemishirm on paljude jaoks midagi, mis neile tõelist muret valmistab.
Mida sina sellest arvad? Anna kommentaariumis märku.
Postituse tunnuspilt pärineb siit